ANALÜÜS | Erki Loigom: jaanuar möödus Põhja-Korea raketikatsetuste saatel. Mida Kim edasi plaanib?
(5)Ida-Aasias alanud võidurelvastumist iseloomustavad juba klišeelikud fraasid „Hiina kasvav agressiivsus“ ja „Jaapani ja Lõuna-Korea rekordilised kaitsekulutused“. See on tõsiasi, mida ei suuda varjata ka asjaosaliste retoorika püsiva rahu tagamisest Korea poolsaarel.
Põhja-Korea pakkus alanud aasta esimesel kuul tõelist raketikatsetuste tulevärki, lennutades iga nelja päeva järel taeva poole massihävitusrelvade kandjaid. Aina kaasaegsemaks muutuva videopildi toel tutvustati maailmapoliitika otsustajatale ja kodupublikule kahel korral ülehelikiirusel lendavaid rakette, raudteevagunist lähtuvat ning juhitavat tiibraketti. Lisaks lühimaarakettidele lendas 30. jaanuaril välja ballistilisel trajektooril põhimõtteliselt Ameerika maismaani ulatuv, kuid siiski keskmaa lennuvõimekuse kategooriasse liigituv rakett Hwasong-12. Pärast pooleteise aasta pikkust pausi viibis katsetuste juures ka liider Kim Jong-un isiklikult.
Maailma suurimat, kuid moderniseerimata vanarauaarmeed omava Põhja-Korea jaoks on de facto tuumariigiks kujunemine režiimi säilimise mõttes tõhus, kui mitte ainus valik. Vaatamata pidevas kitsikuses siplemisele on see ka finantsiliselt väljakannatatav. Formaalselt kõnelevad Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei avaldatud plaanid ja dokumendid aga märksa peenemas keeles.
Viie aastaga tunnustatud tuumariigiks!
Aasta eest peetud Töölispartei 8. kongressil kinnitatud viisaastakuplaan räägib selgelt tuumaheidutuse ning teiste relvagruppide hüppelisest arengust. Plaanist tuttavad fraasid iseloomustavad ka möödunud jaanuari katsetuste meediakajastust. Nii mainitakse hüperhelikiirusel liikuva raketi katsetust. Sellise raketi loomise tähtsust mainis Kim kõigest kaks aastat tagasi. 25. jaanuari juhitava tiibraketi katsetusega näidati relvagrupi uuenenud disaini, 27. jaanuaril lendu lastud taktikalised lühimaaraketid suudavad kanda senisest raskemaid lõhkepäid.
Kõikide raketitüüpide katsetusi saadab fraas „sihtmärgi täpsemast tabamisest“. Partei häälekandja Rodong Sinmuni sõnul on insenerid alati olnud ülesannete kõrgusel. Seega võib raketikatsetusi vaadelda kui osa Põhja-Korea režiimi tarbeks hädavajalikust pikema tehnilise protsessi osast. Kim Jong-uni võimukümnendil on sooritatud ligi 150 erinevat massihävitusrelvaprogrammiga seotud katsetust, sealhulgas kolm tuumakatsetust. 2026. aastaks on seatud eesmärgiks saada tuumaprogrammile otsene tunnustus regiooni teistelt militaarsetelt suurvõimudelt.
Lisakaristusi pole karta
Sanktsioonide läbi tugevalt survestatud režiimi jaoks on praegune ajaaken keelatud relvade katsetamiseks soodne. Jaanuari keskel asus Põhja-Korea peale 17-kuulist absoluutset suletust taas ettevaatlikult avama kaubavahetust Hiinaga. Siiski on loodud vaid üks raudteeühendus, liikuvatele kaubad pannakse desinfekteerimiseks karantiini ja endiselt ei lubata inimkontakte. Põhja-Korea kannatab üdini puudust kõigest, ka esmatarbekaupadest. Samuti vajab riik hädasti rahvusvahelist tähelepanu.
Kui sellised relvakatsetused tooks igal muul ajahetkel kaasa USA ja lähinaabrite pahameele, võib praegu olla olukord paradoksaalselt vastupidine. USA tajuruumi mahub korraga üks välispoliitiline kriis ja praegu ollakse hõivatud Ukraina küsimusega. Kim Jong-uni katsetused saavad seetõttu pehmemat vastureaktsiooni, otsekui legaliseerides riigi meetmed kaitsevõime tugevdamiseks.
Joe Bideni Korea-poliitika jätkab Donald Trumpi „maksimaalset survet,” mida kombineeritakse samal ajal obamaliku ”strateegilise kannatamisega”.
Utreerides võib väita, et Valge Maja ei ole Bideni esimese aasta jooksul Põhja-Koread gloobuselt veel üles leidnud. Trumpi alustatud vägikaikavedu Lõuna-Koreaga kaitsekulutuste ja strateegilise partnerluse teemal on lahendatud ning suhe püsib taas stabiilsetel alustel.
Washingtoni jaoks on Aasias väljakutseks eelkõige Hiina ning paljuski on Põhja-Koreast ameeriklaste käsitluses saamas Hiina orgaaniline osa. Kim Jong-un aga hindaks kõrgemalt otsekõnelusi ameeriklastega. Seni on USA katsetustele reageerinud raketiprogrammis osalenud kuue teadlase liikumisvabaduse piiramisega, mis totaalset suletust viljeleva Põhja-Korea jaoks ilmselt ülearu korralekutsuv vastumeede pole. Tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale 2019. aasta Hanoi tippkohtumise luhtumist oluliselt vähendanud raketikatsetuste rolli välispoliitilise argumendina. See viitab teatud valmisolekule vajadusel erimeelsused unustada, et diplomaadid saaksid taas kõnelusi avastada.
Regionaalsetest faktoritest tuleks markeerida taliolümpiamänge Hiinas, mille ajal Pyongyang vaevalt mastaapseid katsetusi teha julgeb. Kuigi Hiina vetostab ÜRO-s kiivalt Põhja-Korea karistamist, oleks raske läbi sõrmede vaadata, kui riik jätkaks ähvardava ballistika lennutamist ka veebruaris. Küll ei näe Peking ilmselt probleemi, kui pinged märtsist taas kerkivad. Siis algavad traditsionaalsed Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused, millele Pyongyang juba aastakümneid raevukalt reageerib.
Põhja-Koreas kestavad talvised sõjaväeõppused tavaliselt detsembrist aprillini. Otse loomulikult olevat need vaid kaitseotstarbelised. Põhja-Korea meedia sõnul näidati 30. jaanuari Hwasong-12 katsetusel head tahet ka sellega, et rakett ei lennanud seekord tsiviilisikute turvalisuse huvides otse üle Jaapani. Selle asemel kestis lend kogu trajektoori ulatuses Vaikse ookeani kohal.
Piits või präänik?
Praegu presidendivalimiste kampaania keskel toimetavas Lõuna-Korea ühiskonnas prevaleerib põhjanaabri küsimus harva. Jaanuari katsetustega on Kim Jong-un suutnud probleemi taas tuua valimiste teemaks kahe peamise oponendi, võimuloleva Demokraatliku Partei kandidaadi Lee Jae-myongi ja konservatiivse partei Rahva Jõud kandidaadi Yoon Seon-youli debatis.
Kahe Korea küsimuses võib traditsioonilist lähenemist märgata ka käesolevas kampaanias. Piitsapoliitikat eelistava konservatiivse leeri kandidaat Yoon on juba käinud välja mõtte anda ennetav löök Põhja-Korea tuumaobjektidele. Nende täpset paiknemist luureorganisatsioonide jaoks endiselt mustaks auguks kvalifitseeruvas Põhja-Koreas ei tea aga keegi. Mitmed neist asuvad ilmselt maa all. Samuti on Yoon pälvinud pahameele avaldusega, et Lõuna-Korea territooriumile tuleks paigutada THAAD raketitõrjekompleksid.
Meenutagem, et 2017. aastal põhjustas just eelpool mainitud süsteemi kasutuselevõtt suurema tüli Hiinaga. See omakorda päädis miljarditesse ulatunud kahjudega Hiina boikoti tõttu Lõuna-Korea toodetele ja teenustele. Sarnane raketikompleks Jaapanis pole aga Pekingit kunagi häirinud. Raketitõrjesüsteemid on Lõuna-Korea kaitsevõime tagamise jaoks kahtlemata kiireloomuline küsimus. Põhja-Korea raketid on olemasolevate tõrjesüsteemide jaoks juba praegu liiga arenenud.
Võimulolev Demokraatlik Partei soovib sisuliselt jätkata president Moon Jae-ini Päikesepaiste 2.0 poliitikat. Selle edukus sõltub küll rohkem Kim Jong-uni tujudest kui Lõuna-Korea presidendi tahtest.
Käesolevate ridade kirjutamise ajal on kahe presidendikandidaadi toetus Lõuna-Koreas sisuliselt viigis – 33,0% versus 32,5%. Kui harjumuspäraselt on Pyongyang eelistanud näha võimul pigem präänikuid pakkuvat Demokraatliku Partei leeri, võivad režiimi jaoks praegu Lõuna-Koreast olulisem olla suhted USA ja Hiinaga. Päikesepaiste ei soojenda enam ammu.
Lisaks lühi- ja keskmaarakettide katsetamisele seatud moratooriumist loobumisele on Pyongyang andnud märku ka kaugmaarakettide- ja tuumakatsetustele seatud keeldudest loobumisest. 2018. aastal kajastati meedias laialdaselt Punggye-ri tuumapolügooni väidetavalt kasutuskõlbmatuks muutmist. Nüüd näitavad satelliidifotod seal kahjuks aktiivsust, mis viitab taastamistöödele. On ju viisaastakuplaanis kirjas eesmärk arendada mandritevahelise raketi lennuulatust 15 000 kilomeetrini samuti miniatuursete tuumalõhkpeade arendamine.
