Kahe suurpreemiaga pärjatud ajakirjanik Holger Roonemaa ei lase latti alla: minevikusaavutused ei anna tulevikuks garantiid
(31)
"Muidugi olen ma rahul ja äärmiselt õnnelik," pani ta emotsioonid sõnadesse. "Kaks sellist auhinda ühel aastal on minu jaoks tõesti unistuste täitumine."
Roonemaale teeb head meelt, et tema panust vajalikuks peetakse.
"Kõik ütlevad ja räägivad, et ega tööd ei tehta auhindade nimel - ja see on õige ka -, aga auhinda saada on ikka paganama hea tunne. Mul on hea meel," sõnas ajakirjanik.
Roonemaa lisas, et auhindade taga on ühtlasi ka tugev meeskonnatöö. "Olen väga õnnelik, et on õnnestunud nii heade inimestega koos töötamine," viitas ta oma kolleegidele nii Ekspress Meedia uurivas toimetuses kui teisteski osakondades.
Kodumaa pole veel väikseks jäänud
Ent mis saab nüüd, mil ühe aasta jooksul on ajakirjandusmaastikult korjatud kaks suurimat võimalikku siseriiklikku tunnustust korraga? Kas kohalikud ambitsioonid on täidetud ning suund on võetud värvikamatele karjamaadele rahvusvahelises meedias?
Mitte päris.
"Mulle meeldib olla Eesti ajakirjanik. Näen, et siin on võimalik midagi muuta, oma lugude kaudu paremaks teha," märkis Roonemaa. "Kindlasti ei kavatse ma uut karjamaad otsima hakata - näen, et Eesti ajakirjanduses on võimalik palju ära teha."
Roonemaa märkis, et ajakirjanduses ei loe tunnustus möödanikust tulevikuraamistikus miskit.
"Meie töö ja eriala puhul on see eripära, et mis kunagi minevikus juhtunud, ei anna mingeid garantiisid ega mingit püsivat väärtust tuleviku tarbeks - töö algab iga päev, iga artikli järel uuesti otsast peale," sõnas ta, lubades lähiajal uurivas ajakirjanduses jätkuvalt tulemusi näidata.
Millise prognoosi aga Roonemaa oma meelisvaldkonnale, uurivale ajakirjandusele, annaks? Kas tulevikumuusika lubab meeldiva kõlaga noote?
"Kindlasti ei vinguks - Eesti uurival ajakirjandusel on viimastel aastatel läinud hästi. Ja on aina paremini minemas - kui vaatame ringi, siis meie korruse kõrval on ju ka Õhtulehes väga äge uuriv toimetus, ka Äripäev teeb väga ägedat tööd," kiitis Roonemaa. "Kindlasti on uuriva ajakirjanduse edule aidanud kaasa ka see, et meedia on saanud oma ärimudeli digitellimustega august välja. Kui 10 aastat tagasi tundus traditsiooniline ajakirjandus kui väljasurev ala, palkade maksmisega oli probleeme, tiraažid kukkusid, siis tänane vibe meie erialal Eestis on sootuks parem."
Ideaalini annab veel minna
Kuidas hindaks Roonemaa aga üldist meediafooni? On Eesti ajakirjandus üldises joones omadega heal järjel?
Selgub, et kõik on võrdlusest tuleneva lävendi seadmise küsimus.
"Töötan väga palju koos ajakirjanikega Valgevenest ja Venemaalt, kus ühest küljest on ajakirjanikuamet ühiskondlikult oluline, kuid teisalt on nii ajakirjanike kui nende lähedaste tervis löögi all - nendes riikides on ajakirjanike ahistamine ja peksmine igapäevane. Venemaal on kuulutatud uuriva ajakirjanduse esindajad lausa välisagentideks. See paneb veelgi rohkem hindama olukorda, mis meil Eesti meedias on," sõnas Roonemaa.
Ta märkis, et põhivabadused on Eestis kõik olemas ning et ajakirjandust üritatakse piirata eelkõige sõnades. Kui asi küündib verbaalse ahistamiseni, tuleb siinsetel ajakirjanikel sellest lihtsalt üle olla.
Ainukese suurema murekohana tõi Roonemaa välja võrdluse Rootsiga, mille kõrval on Eestis ligipääs andmebaasidele siiski alla arvestust.
"Mulle tundub et meie üldine andmete kättesaadavus ei vasta päris tasemele, kuidas me seda Euroopas ette kujutame - olemuselt on meil andmete poolelt suhteliselt kinnine riik. Eriti võrreldes Rootsiga - seal on vabadust märksa rohkem. Ja seal tunnetatakse ka enda vastutust ajakirjanikuna sügavamalt. Seega, mind huvitaks sellise perspektiivi suunas liikumine," tõdes Roonemaa lõpetuseks.
Aasta Ajakirjaniku tiitel sai Roonemaale omaks teist aastat järjest.
