VILJA KÜSIB | Kersti Kaljulaid: vaadake mulle otsa. Kas mu silmad põlevad võimujanust?

"Mina ei ole mitte kuskil poole sõnagagi öelnud, et ma kaalun liitumist Eesti 200ga," ütles president Kersti Kaljulaid. "See on lugu, mida ajakirjanikud üksteisele räägivad. Mina ei ole kordagi seda lugu rääkinud."

Me ei pea mures olema, on president Alar Karis julgeolekuolukorda kommenteerides korduvalt öelnud. Aga teate, mina olen kohutavalt mures. Kuidas on lugu teiega?

Me kõik oleme tegelikult mures. Aga me tegutseme, mitte ei keskendu muretsemisele. NATO heidutus on ju alati toiminud. Ühtegi NATO riiki ei ole kunagi rünnatud. Aga see ei ole kunagi käinud ilusate sõnade või siidist vihmavarju abil. Eelkõige ikka: mehed, varustus, valmisolek. Valmisolek sõltub riskihinnangust. On tähtis, et meie ja liitlaste riskihinnang oleks ühesugune. Kui see on ühesugune, olemegi kaitstud. Kord on heidutus tõsisem, kord vähem tõsine. Viimastel aastatel oleme näinud tõsiseid heidutussamme. Ei ole veel aastatki möödas harjutusest Defender Europe, mille käigus sadas taevast sadu langevarjureid, Venemaale see üldse ei meeldinud. Ka nüüd astub NATO samme, et oleksime jätkuvalt kaitstud – mitte ainult sõnades, vaid päriselt ka, heidutava jõuga.

Väljendasite üllatust lääne ühtsuse üle. Miks?

Eks ma olen mures, et äkki mõnikord ei ole ka. Olen ju ka selliseid jutupunkte kuulnud, kas või Valgevene sanktsioonide puhul: et ei tea, tavalised inimesed ju ka kannatavad. Siis tuligi üle küsida Svetlana Tsihhanovskajalt: kas kehtestada rangeid sanktsioone? Ja tema vastas: jaa, loomulikult, sest raha läheb ju režiimile, tavaline inimene elab niikuinii peaaegu naturaalmajanduses. Niisiis, olen näinud kõhklusi ja tean neid kahtlusi. Ja need on täiesti legitiimsed mured: mis siis, kui gaasi ei ole? Mis siis, kui Saksamaal on kodud külmad? Sellega tuleb tegeleda, see arutelu on igati legitiimne. Ühiste selgete sõnumiteni jõudmine näitab seda, kui suur oht on.