See aga pole lihtsalt vedamine, vaid nende Eesti rahvusvaheliste meeste ja naiste teene, kes juba 1990-ndate algusest peale - kui esimesed võimalused avanesid -hakkasid meie habrast väikeriiki tirima ja lükkama läänemaailma suunas. Nad kiskusid ja sakutasid meid NATO poole, tõmbasid ja vedasid Euroopa Liitu . Nad ei jätnud järele hetkekski ja kolme aastakümnega manööverdasid Eesti kindlasse paika, kus keegi ei kahtle, kummal pool Narva jõge asub lääs ja seisab ida.
Siin toodud kümne Eesti diplomaadi nimed on vaid väike osa neist veduritest ja usinatest töömesilastest, kes selle kõik võimalikuks on teinud.
Et rääkida Eesti lõimumisest läände, oli kõigepealt vaja kontrollida oma territooriumi. Selleks pidime välja saama Vene väed, ükskõik kui tüütu ja raske see ülesanne ei tundunud. Need Venemaa naabrid, kus Vene väed on jätkuvalt sees, elavad pideva küsimärgi all, et mida need homme teevad. Või on pidanud de facto loovutama osa oma territooriumist, mida kontrollitakse Vene püssitoruga.
Moskvast äratoodud vabadus
31. augustil 1994 kogunesid ligemale viisteist inimest Eesti saatkonnas Washingtonis suursaadiku Toomas Hendrik Ilvese juurde suursündmust tähistama. Oli Vene vägede lahkumise päev ja sel puhul lõigati saatkonnas lahti tankikujuline tort.
Ilves ja saatkond ajasid Vene vägede väljakihutamist iga päev USA pealinna poliitilistes saalides ja koridorides, kui kodumaal olid selle eestvedajaiks president Lennart Meri, peaminister Mart Laar, Jüri Luik ja teised.
Luik on samas hiljem tunnistanud, et otsustavaks saanud Meri ning Boriss Jeltsini Moskva kohtumine toimus paljuski USA toonase presidendi Bill Clintoni mõjul või survel, tagant lükkas ka Saksa kantsler Helmut Kohl. Ehk eestlastel üksi olnuks võimatu tulemust saavutada, kui meie sõbrad ja partnerid läänes ei oleks kaasa mänginud.
Jüri Luik oli toonases valitsuses esialgu portfellita minister, aga tegelikult n-ö nagu postkoloniaalsete probleemide minister või lahendaja. Juba tol ajal oli Venemaa väga raske partner, aga siiski hoopis teistsugune kui tänane. Kujutlegem hetkeks, et Vene väed oleksid praegu Eestis baasides ja me peaks üritama neid ära saata, kõneldes sellest Putini Venemaaga.
Need meie diplomaadid ja eksperdid, kes 1990ndail Venemaaga kõnelustes meie huve kaitsesid ja edu saavutasid, väärivad meeldetuletamist eriliselt hea sõnaga. Venemaa juhtkonnas arvasidki mitmed, et Eestist vägede väljatoomine ei pea olema mingi kiire sündmus, vaid võiks kesta üle kümne aasta.
Moskvas oli juulilepete aegu n-ö toetavas rollis kohal ka Riina Kionka, Ameerikas kasvanud hariduselt professionaalne sovetoloog. Enne Eestisse diplomaadiks tulekut oli ta töötanud raadiojaamas Vaba Euroopa, mis oli pikki aastaid ka Toomas Hendrik Ilvese töine kodu.
Kionkast sai edasi välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna võtmeisik ja Euroopa Liidu asekantsler, kuid tülliminek välisminister Kristiina Ojulandiga suunas ta tööle Euroopa institutsioonidesse, kus Kionka on üks kõige säravamat karjääri teinud Eesti ametnik. Viimasel ajal esindab ta Euroopa Liitu saadikuna Lõuna-Aafrikas.
Võimekad ja osavad
Seega võib Kionkat pidada üheks neist diplomaatidest, kes said endale tuule tiibadesse Eesti poliitikas ja avalikus teenistuses, aga kogu täiega avanesid nende võimed alles Euroopa Liidu tasandil töötades.
Teine selline näide on hilisemast küll Henrik Hololei, kes Eesti majandusministrina omal ajal ei paistnud millegi erilisega silma, kuid Euroopa koridorides sisse elanuna, kõigepealt volinik Siim Kallase kabinetis ja seejärel juba transpordi ja liikuvuse peadirektoraadi peadirektorina on omandanud selle keeruka valdkonna peensusteni. Hololei orienteerub vabalt oma ala poliitilistes ja majanduslikes mõõtmetes ning sisuliselt on muutunud paljude silmis asendamatuks tegijaks. On suurepärane, et Eestil on Brüsseli võimuvõrgustikes selliseid inimesi.
Samamoodi läks Jüri Luik pärast Vene vägede väljasaamist üle Eesti NATO-sse lükkamise teemale, ning kui otsus juba sündinud, sisulisele tööle koos USA ja NATOga, ning Eesti suhteid viimasega hoiab ta praegugi. Luik oli nii 2016. kui 2021. aastal ka üks võimalik figuur, keda kaaluda presidendiametisse ja pole kahtlustki, et praegusel väga keerulisel välispoliitika maastikul oleks temataoline riigipea Eestile ära kulunud küll.
Tänase pilguga vaadates on see kõik äärmiselt loogiline. Eestist Vene vägede väljasaamine 1994, Eesti liitumine Euroopa Liiduga ja NATOga, mis vormistati mõlemad lõplikult 2004, olid sellised kolm projekti, mille võtmeinimesed omandasid peensusteni nii vastavad poliitika nüansid, laia kontaktvõrgu partnermaades kui üldse diplomaatias vajalikud vilumused, ning suur hulk neist on teinud edasi suurepärast karjääri kas rahvusvaheliselt või siis Eestis endas. Eesti sõjajärgne populaarseim välispoliitika asjatundja, Toomas Hendrik Ilves, kandis veenvalt välja presidendi rolli 2006-2016, kuigi jäi ehk osale rahvast kaugemaks kui oleks soovinud.
"President ei pea noolima populaarsust eriti kriitilisel ajal" (EPL, 02,01.2017), on ta öelnud. Tegelikult on see kadestamist väärt, kuidas Ilvest on eluaeg huvitanud infotehnoloogia ning välis- ja julgeolekupoliitika ning ta on saanud kõige sellega aastate jooksul süvitsi tegeleda.
Igaüks ei pürgi avalikule pildile
Mõned oma aja võtmeinimestest on ka lihtsalt jäänud Eesti diplomaaditöö juurde ning ei ole kolinud ei euroinstitutsioonidesse ega erakonnapoliitikasse. Selline on meie välismajanduspoliitika üks alulepanijaid, omaaegne peaeuroläbirääkija Alar Streimann, kes hiljem kerkis välisministeeriumi kantsleriks, aga nüüd juhib meie saatkonda Berliinis.
Streimann oli Eesti euroläbirääkimiste delegatsiooni juhiks algusest lõpuni. Kui meedia teda rambivalgusse tahtis tirida, siis positsioneeris Streimann end pädeva ametnikuna, ega püüdnud kunagi avalikkuse ees poliitilisi punkte. Läbirääkimistel oskas ta vajutada täpselt sellele nupule nagu vaja, kas siis žongleerides andmete ja numbritega, või rääkides jutukesi oma lapsepõlvest.
Kuigi pidades Eesti välispoliitilise hilisajaloo võtmesaavutusteks kolme nimetatut: Vene väed, EL, NATO, siis on parajalt suuri ettevõtmisi juhtunud ka hiljem. Näiteks meie töö ÜRO julgeolekunõukogus mittealalise liikmena aastatel 2020-2021.
Selle projekti n-ö vapiloomaks kujunes muidugi president Kersti Kaljulaid, üks aktiivsemaid Eesti diplomaate oli näiteks Aafrika-spetsialist Daniel Schaer, aga kindlasti oli kogu selle aja võtmeisikuks Eesti alaline esindaja ÜRO juures Sven Jürgenson. "Ma ei suuda uskuda, et see on läbi," teatas Jürgenson New Yorgis tänavu jaanuaris. "Minult küsitakse, kas selle lõpp on kurb või rõõmus sündmus ja ma vastan naljaga, et kui sõbrad ja sugulased külla tulevad, siis on see rõõmus sündmus, aga on samuti tore, kui nad ära lähevad".
Eesti sai kahe aastaga tugeva kogemuse ühistele reeglitele ja rahvusvahelisele õigusele tugineva maailmakorra kindlustamisel.
Riina Kionkat sai juba mainitud, aga Eestil on läbi aegade olnud hulk tugevaid ja silmapaistvaid naisdiplomaate. Marina Kaljurand sai üle-Eestiliselt tuntuks meie suursaadikuna Moskvas, kui pärast pronksööd 2007. aasta kevadel organiseeriti Eesti saatkonna piiramine n-ö aktivistide poolt.
2. mail 2007 väljaande Argumentõ i Faktõ ruumes toimunud pressikonverentsi eel elas Kaljurand üle märatsevate noorukite rünnaku, mida tõrjusid Eesti saatkonna pressiesindaja ja üks politseiametnik.
Mainimata ei saa ka jätta Matti Maasikast, kel on hetkel üks kuumimaid ametikohti Euroopa välisteenistuses: Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas. Varem on ta pidanud nii Eesti suursaadiku ametit Soomes kui ka teinud eri aegadel välisministeeriumi kantsleri tänamatut tööd. Aastaid oli tal oluline roll Eesti ja meie Euroopa partnerite suhete hoidmisel - Maasikas oli aastatel 2011-2018 Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures.
Kõiksuguse taustaga tipptegijad
Meil on olnud suurepäraseid kodu-Eestis kasvanud diplomaate, ja isegi hoopis teise valdkonna inimesi. Harri Tiido asus diplomaadiks hoopiski suurepärase raadiokarjääri järel, misläbi temast oli saanud autoriteeti omav laia silmaringiga välispoliitika asjatundja. Lõpuks kutsus välisminister Ilves ta ministeeriumisse julgeolekupoliitika asekantsleriks ja mõni aasta hiljem oli ta juba Eesti suursaadik NATO juures.
Aga sõja järel emigratsioonis sündinud ja kasvanud inimeste toetus on samuti olnud kõigi suurte eesmärkide täitmisel fantastiline. Ameerikast kodumaale tulnud Ilvesele ja Kionkale sekundeerib mitmeid Kanadas sündinud eestlasi, üks neist on kasvõi Kyllike Sillaste-Elling, kellest sai kõva tegija julgeoleku ja NATO valdkonnas. Aga Kanadast tulid ka Mart Laanemäe, Alar Olljum ja Toivo Klaar, kui nimetada tuntumaid.
Meil on põhjust tunnustada ja meeles pidada kõigi nende panust, kes on ajanud Eesti asja välispoliitikas sedavõrd hästi, et praeguses ebakindlas maailmas saame omada võimalikult kindlat seljatagust. Eesti riik püsib keerukas julgeolekupildis paigal ega kõigu üheski suunas.
Vaata kõiki Eesti kaitsjaid SIIT!
