ERISAADE | Eesti vabatahtlik Ukrainas: minu suur luksus on Euroopa numbrimärgiga auto, saab kiiresti üle Poola piiri

Eesti vabatahtlik Toomas Roolaid kirjeldab Ukrainas käivitunud abistamissüsteemi, mis saadab toitu isegi elektrita küladesse rindejoone taga.

Ukraina sõbrad püüavad riiki kõigil tasanditel aidata, olgu see abi saatmisega, annetamisega või põgenike vastuvõtmisega. Kuid kõige suurem abioperatsioon on käivitunud Ukraina sees, kus on vaja tegeleda kõigega alates sõjaväe toetamisega kuni sisepõgenike aitamiseni, keda on veel palju rohkem kui riigist lahkunud inimesi. Eesti vabatahtlik Toomas Roolaid on olnud Lääne-Ukrainas kohapeal ja rääkis Delfi „Erisaates“, millega on ta seal tegelenud ja kuidas Ukrainas on käivitatud suur eraisikutest vabatahtlike võrgustik, mis kogub raha, koondab abi ja suunab seda kõikjale, kuhu vaja. Isegi kõige keerulisematesse kohtadesse. Saatejuht on Raimo Poom.

Toomas Roolaid rääkis saates kõigepealt, mis tõukas teda Ukrainasse kohale minema ja mis seis seal seoses sõja mõjudega kogu riigile ja sellest tuleneva üksteise abistamise vajadusega on.

„Inimesi, kes Ukrainas kohapeal aitavad, ühendab üks ja sama asi. Meil on sõbrad Ukrainas ja meie sõbrad aitavad seal teisi,“ seletas Roolaid. „Ukrainas on 44 miljonit elanikku, sellest 3,5 miljonit on põgenenud väljapoole riiki. Kuid ca 6 miljonit on veel sisemised põgenikud, kes on liikunud riigi sees. See tähendab, et julgelt teist sama palju inimesi tegeleb nendega igapäevaselt – majutavad, toidavad ja hoolistevad nende eest,“ andis ta pildi, millega ollakse riigis silmitsi.

„Selleks, et see kõik võimalik oleks, et toit, ravimid, reaalne füüsiline abi jõuaks veel ka rindetsooni, pole sisuliselt Ukrainas mitte ühtegi inimest, kelle elu poleks sõda mõjutanud. Ka neis kõige rahulikmates piirkondades, kus vaid mõni rakett on sisse lennanud.“

See tähendab tema sõnul meeletult suurt pingutust väga paljude inimeste poolt. „See kõik nõuab tohutul hulgal töö tegemist – toidu väljajagamist, abi sorteerimist, üle piiri toomist. Selle toimetamine läbi mitme vahelüli rindepiirkonda, sest seal viimases kuumas tsoonis saavad liikuda vaid need tsivilistid, kes on väga enda omad. Sealsed kohalikud elanikud põhimõtteliselt.“

„Rääkimata siis sellest, et sõja mõõde on majanduslik. Rünnakud pole ju juhuslikud, nende tagajärjel on mitmed majandusharud katki. Näiteks olin ma Ternopili linnas, kus suhtlesin kohaliku tekstiilitootmise ettevõtjaga. Omaniku ja ettevõtte juhina sõidab ta oma kaubikutega suure osa ajast Donetskisse ja viib sinna asju koos Ternopili linnavalituse lao juhtidega. Mingit moodi tema ettevõte ka toimib, kuid ilmselt tuleb kõik tarbeahelad ümber teha.“

„Peaaegu igaüks, kellel on Ukraina sõber, näeb praegu, et see sõber tegeleb kohapeal inimeste aitamisega. Kui elu võimaldab ja süda ei luba teisiti, siis tulevad inimesed kohale ja neid on palju rohkem, kui on sotsiaalmeediast näha,“ rääkis ta.

Minnes konkreetselt selle juurde, mida ta ise Ukrainas on teinud, tõi Roolaid kõigepealt välja, et abi andmine käib loomulikult paljudel erinevatel tasanditel. „Ukraina aitamisel on erinevad tasandid. Riigid aitavad riike. Eesti kaitsevaldkonnas töötavad ööpäevaringselt inimesed, et logistika töötaks. Haiglad aitavad haiglaid. Aga kes saab reaalseid inimesi, põgenikke aidata, on teised eraisikud. Ja mida mitteformaalsemalt on eraisikud ühinenud, seda kiiremini ja tõhusamalt saab teinekord aidata.“

„Ma tegutsen koos seltskonnaga, kes töötavad Lääne-Ukrainas Ivano-Frankiivski linnas, kes peavad vabatahtlikke humanitaarladu. Mida need inimesed teevad? Peaaegu kõik sealsed vabatahtlikud teevad küünte ja kõigi muude vahenditega üheltpoolt annetuste korjamist, hangivad toitu erinevatest ladudest ja ostavad vajadusel ise, kui raha on. Seda siis sorteeritakse ja jaotatakse.“

Roolaid seletas, kuhu abi siis seejärel suundub. „Sellel omakorda on kaks suunda. Päevas käib sealt läbi ca 200–300 Ivano-Frankiivskis elavat sisepõgenikku, kel on vaja süüa, hügieenitarvikuid. Nad saavad oma paki, kus on ka ravimid, sest apteekidest pole Ukrainas midagi võtta, ka Lääne-Ukrainas. Teine suund on see, et meile tulevad väga detailsed ja isiklikud palved külavanematelt, regioonide juhtidelt, mida päriselt on seal vaja – näiteks külas, kus pole elektrit ega süüa, kust on sõjavägi just üle käinud. Selleks pannakse siis vastavad pakid kokku.“

Kuid asi ei piirdu vaid saadetiste toimetamisega lähipiirkonda, Roolaid kirjeldas, kuidas on ehitatud üles uskumatu süsteem, mis viib abi kiiresti Lääne-Ukrainast sõjapiirkondadesse ning isegi rindejoone taha, kus olukord võib olla väga keeruline.

„Ja siis tehakse midagi täiesti vaimustavat! Leitakse alla kahe ööpäevaga vabatahtlik programmeerija, kes leiab tarneahela, kus viimased 60 toidupakki jõuavad sõna otseses mõttes Vene kontrollitud alale, rindejoone taha, kus pole elektrit olnud 30 päeva. Kogu sellest ahelast näeme fotosid, inimesi, kes näitavad konkreetselt, et kaup on siin, külavanemale üle antud ja ta kinnitab seda.“

Roolaid rääkis, et olles läinud Eestist appi, on tal teatud eriline eelis, mis aitab kiiresti eriti üle piiri Poolast vajaminevat Ukrainasse toimetada. „Minul on üks suur luksus nimega oma auto ja Euroopa numbrimärk ja Euroopa juhiluba. See tähendab, et saan edasi-tagasi üle piiri käia. Kuna mul on sõiduauto ja poolakad on olnud väga vastutulelikud humanitaarabiga sõiduautode läbilaskmisel neid puistamata, kiiresti mõistes, millega tegu on, siis saan umbes poole päevaga üle piiri edasi-tagasi käidud.“

„Suured veoautod, millega suured organisatsioonid oma abi saavad saata, ootavad seal pikalt. Aga minusugused suudavad end läbi pressida – mul on näiteks video Facebookis, kuidas vabatahtlikud suure rõõmuga tassivad minu autost välja konserve, mida ma Poola linna humanitaarlaost ausõna peale välja kauplesin.“

Roolaiu sõnul on Ukrainas praegu mitmestki asjast puudus, mida peab paratamatult tooma piiri tagant. „Lääne-Ukrainas, kus on asjad suhteliselt hästi võrreldes sõjatsooniga, saab osta kruupi ja nüüd juba ka tatart ja natuke õli. Suhkrut saab vähe osta. Lihakonserve aga võib vaid tikutulega leida, viimati oli vaid oakonserve, mille purk maksis kaks eurot. Kujutage ette, Eestis maksab see alla euro, aga meie elatustase on kordi kõrgem kui seal! Seega on teatud kaubagruppe, mis on hästi pakitavad, kus on palju kaloreid sees, aga mida lihtsalt ei ole võtta praegu Ukrainas.“

„Aitasime lisaks üht meedikute tiimi, kes panevad kokku rindele minevaid apteeke. Nii meedikutele, sõjaväelastele kui ka tsiviilisikutele, kes on tule all. Neil on nimekirjad ravimitest, mida osta saab eri riikidest. Nendega arutasime, mida osta, ja tõime neile. Aitasime kaasa ligi 250 esmaabipaki tekkimisele.

Kolmandaks asjaks on seltskond, kes loob esimest vabatahtlikke hospidali. see on seltskond Harkivi arste, kes on pidanud põgenema, saanud nüüd kokku, leidnud ruumid ja loonud oma meditsiinikeskuse. Ma loodan neid ka aidata muu hulgas sisseseadega, et nad saaksid ravida n-ö teise ešeloni patsiente, ehk siis neid, kes rindehaiglates on kokku lapitud, aga näiteks valesti kokku lapitud ja vajavad ümberlappimist.“

Saates seletab Roolaid ka seda, kuidas Ukrainat kõige paremini aidata ja mis olukord üldiselt on Lääne-Ukrainas, kus ta on viibinud. Eesti vabatahtlik annab pidevalt oma sotsiaalmeediakontol ülevaateid, mida ta tegemas on ja kuidas oleks võimalik Eestist Ukraina vabatahtlikke toetada – tema Facebooki leht asub siin.