Õigusteaduse professor René Värk: kui Venemaa koostööd ei tee, on ilmselt raske sõjakurjategijaid kohtu ette tuua

Rahvusvaheliste kuritegude eest vastutusele võtmine on keeruline, nentis õigusteadlane René Värk. Seda mitmel põhjusel.

Kuigi meediakajastustest nähtub, et linki sõjakoleduste ja nende eest vastutajate vahele luua on kohati üsnagi lihtne, ei pruugi päriselus roimarite ja vägistajate üle kohut mõistmine olla sugugi mitte kerge protsessi killast.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor René Värk selgitas, et asjaolusid ja tasandeid, mida arvesse võtta, on mitu.

Fotodest ja videotest ei piisa

Esimene probleem seisneb tema sõnutsi juba asjaolus, et kuritegusid pannakse toime kaootilises olustikus.

"Õiguskaitseorganid ei toimi tavapärasel viisil, faktide tuvastamine ja tõendite kogumine on raskendatud, asjasse puutuvad inimesed kaovad või saavad surma ja nii edasi," loetles Värk ette sõja olustikust tingitud nähtuseid.

Ta märkis, et tihti pannakse rahvusvahelisi kuritegusid toime kollektiivsete üksuste poolt, mis teeb konkreetsete süüdlaste leidmise keerukaks. Vastutusele saab tema sõnul võtta isiku, kellele on võimalik omistada osalus kuriteos – lihtsalt kollektiivse üksuse liikmeks olemine ei ole reeglina piisav.

Süüdistuse esitamiseks on vaja teada konkreetseid isikuid.

Kuivõrd selge on hetkel Ukrainas toimunu?

"Ukrainas on mitmel juhul suudetud kindlaks teha sõjalised üksused, mis tegutsesid piirkonnas, kus pandi toime rahvusvahelisi kuritegusid. Sealt on edasi võimalik tuvastada konkreetsed isikud. Näiteks Butša puhul on sotsiaalmeedias levitatud andmeid piirkonnas tegutsenud Venemaa relvajõudude ülema kohta. Lisaks on palju pealt kuulatud ja salvestatud Venemaa relvajõudude sidet, mis annab teavet, kes ja milliseid rikkumisi on toime pannud," märkis Värk.

Ta adus, et tõendite kogumine saab Ukrainas toimuva lahkamisel olema raske.

"Need fotod ja videod, mida avalikes allikates levitatakse, loovad kindlasti konteksti, aga süüdistuse esitamiseks on vaja teada konkreetseid isikuid ning tõendid peavad looma seoses nende isikute ja kuritegude vahel. Samuti tuleb hinnata, kas mingi materjal on usaldusväärne ja sobib tõendiks kohtumenetluses. Selle kohta on eraldi reeglid," selgitas ta.

Venemaa ei anna oma kodanikke välja

Kui eelnev murekoht saaks lahendatud, kerkiks esile aga juba teine probleem: isiku vastutusele võtmiseks on vaja ta kohtu ette tuua.

"Tagaselja kohtupidamine on jäänud ajalukku (seda kindlasti rahvusvaheliste kohtute puhul)," märkis Värk. "Ei saa välistada, et mõned huvipakkuvad isikud langevad sõjavangi ja seetõttu on võimalik nende suhtes kohtumenetlus läbi viia. Muudel juhtudel tuleb Venemaalt taotleda isiku väljaandmist, aga see on ebatõenäoline. Seda enam, et konstitutsioonilise piirangu tõttu ei anna Venemaa välja oma kodanikke."

Kaasused minevikust on tema sõnul näidanud, et isikud võivadki jääda sel põhjusel karistamata - nende koduriik ei ole nõus tegema koostööd teiste riikidega ega ole valmis ise võtma konkreetset isikut vastutusele.

Lahenduseks võiks osutuda muutus režiimis.

"Aga mõnikord juhtub niimoodi, et riigis toimuvad olulised poliitilised muudatused ja uus võim otsustab, et õiglus tuleb jalule seada või rahvusvaheline koostöö on muul põhjusel kasulik. Nii andis Jugoslaavia välja endise presidendi Slobodan Miloševići, kelle üle peeti kohut Endise Jugoslaavia Rahvusvahelises Kriminaaltribunalis," ütles Värk. "Abiks on asjaolu, et rahvusvahelised kuriteod on aegumatud, st nende toimepanijaid saab vastutusele võtta kuni surmani. Lisaks kohaldub rahvusvaheliste kuritegude puhul universaalsuse printsiip, mis tähendab, et põhimõtteliselt võivad kõik riigid mõista kohut selliseid kuritegusid toime pannud isikute üle."

Sõjas juhtub igasugu asju, aga kõik ei ole kohe näiteks sõjakuriteod.

René Värk

Värk märkis, et üldiselt eeldatakse rahvusvaheliste kuritegudega tegelemist riikide poolt. Kuid kuna eksisteerib võimalus, et mõnikord riigid ei soovi või ei suuda vastavaid isikuid vastutusele võtta, leidub võimalus viia need juhtumid rahvusvahelisse kohtusse.

Ta toonitas, et selleks on tarvis täita samasugused põhimõtted nagu muude kuritegude puhulgi.

"Esmalt peab olema koosseis, st riigisiseses või rahvusvahelises õiguses on abstraktselt kirjeldatud konkreetne kuritegu. Sõjas juhtub igasugu asju, aga kõik ei ole kohe näiteks sõjakuriteod," selgitas Värk. "Kui korrakaitseorganitele tundub, et on toime pandud kuritegu, siis algatatakse uurimine ja võimalusel esitatakse süüdistus asjakohastele isikutele."

Keda vastutusele saab võtta? Kui kõrgele sõjaväelises hierarhias vastutus kanduda võib?

"Vastutusele saab võtta kuritegude planeerijaid ja toimepanijaid, kuritegudele kaasaaitajaid, kuritegude toimepanemiseks käsuandjaid ja nii edasi," märkis Värk. "Seega on võimalik liikuda kõrgemale sõjalisele ja poliitilisele tasandile, aga see vajab ikka tõestamist. See võib osutuda keeruliseks, sest juhtkond püüab püüdlikult varjata oma seotust või korralduste andmist. Tuleb ette ka seda, et alluvad eiravad ülemate korraldusi ja panevad omaalgatuslikult toime kuritegusid. Vastutusele saab võtta ka ülema, kes teadis või oleks pidanud teadma, et tema alluvad panevad toime kuritegusid, kuid ei takistanud nende toimepanemist. Sõjapidamise reeglid nõuavad, et ülem tagaks distsipliini ja kontrolli oma alluvate üle. Venemaa relvajõudude rikkumised on nii laiaulatuslikud, et need ei saa tulla üllatusena poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale, kes peaks sekkuma ega saa vastutuse vältimiseks usutavalt väita, et nad ei teadnud, mis toimub."

Rahvusvahelist vanglat ei eksisteeri

Kui pikaks ajaks sõjakurjategija vangi võib minna?

See võib riigiti erineda.

"Näiteks Eesti karistusseadustik ütleb, et inimsusevastase kuriteo eest karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. Kohtunikud kaaluvad juhtumi faktilisi, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning määravad sobiliku karistuse. Seejärel pööratakse karistust täitmisele vastavalt kohalikele reeglitele," tõi ta siinsetel seadustel põhineva näite.

Rahvusvahelises kohtus näeb pilt välja aga väheke teine.

Kolmandad riigid võivad panustada rahvusvaheliste kuritegude asjaolude erapooletusse uurimisse, tõendite kogumisse ja säilitamisse.

"Rahvusvahelistes kohtutes ei ole tavaliselt iga kuriteo koosseisu juures määratletud võimalikku karistust – selle määravad kohtunikud asjaolusid arvestades. Küll aga on rahvusvahelistes kohtutes paigas, millist tüüpi karistusi võib määrata. Näiteks Rahvusvahelises Kriminaalkohtus võib määrata kuni 30-aastase või erandkorras eluaegse vangistuse. Surmanuhtlust tänapäevastes rahvusvahelistes kohtutes ei kohaldata," märkis Värk.

Kuna rahvusvahelist vanglat ei eksisteeri, saadetakse süüdimõistetud isikud oma karistust kandma mõnda sellisesse riiki, mis on avaldanud valimisolekut võtta vastu süüdimõistetud isikuid.

Kuidas saaks Eesti omalt poolt panustada sellesse, et Butšas ja mujalgi Ukrainas inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud isikud kohtupinki jõuaks ning süütegude väärilist karistust kannaks?

"Sõjas tekivad tihti süüdistused, et teine osapool on lavastanud rikkumised või on manipuleerinud tõenditega. Kolmandad riigid (sh Eesti) võivad näiteks panustada rahvusvaheliste kuritegude asjaolude erapooletusse uurimisse ning tõendite kogumisse ja säilitamisse," ütles Värk. "Nii võib saata vaatlejad, kes jälgivad kohalike võimude tegemisi, kui ka eksperte, kes oskavad tõendeid koguda ja hinnata."