Millal ja kuidas lapsega sõjaõudustest rääkida? Vastab lastepsühhiaater Anne Kleinberg

Viimastel päevadel on pea võimatu mitte näha ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias levivaid jubedaid kaadreid Vene vägede massimõrvast Ukrainas. Arvestades, et õudused, mida muidu ei näe, jõuavad nüüd ka laste silme ette, on põhjust uurida, kuidas selgitada toimuvat kõige väiksematele.

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juht, lastepsühhiaater Anne Kleinberg selgitas Delfile, kuidas lastega sõjakoledustest rääkida ning kuidas võivad uudised mõjutada laste vaimset tervist.

Kuidas lastega toimuvast rääkida, mida tasuks öelda ja mida pigem vältida?

Rääkida tuleb siis, kui laps tahab mingit teemat enda jaoks selgeks saada, on midagi teada saanud, kogenud, näinud, tahab küsida, tahab selgitusi. Lihtsalt niisama keset rahulikku argipäeva ilma lapsepoolse huvita tasub pigem mitte hakata rääkima.

Aga rääkimist ei tohi ka vältida, ei tohi pisendada lapse hirmu või muret. Vastata tuleb konkreetsetele küsimustele, selgete faktidega, mitte teemasid oma fantaasiatest või hirmudest lähtuvalt laiendada.

Laste jaoks on turvatunde tagamiseks hästi oluline pere igapäevane rahulik toimepidevus

Lapsele tuleb anda võimalus rääkida oma tunnetest ja kinnitada, et kõik tunded on loomulikud, on normaalne tunda kurbust, viha. Sõjast või muudest hirmutavatest asjadest arutamise järgselt tuleb lapsel aidata minna edasi talle meeldivate, tavapäraste ja rahulike tegevuste või juttude juurde.

Kuidas last rahustada, kui ta on hirmunud meedias nähtud sõjakoledustest?

Eelkõige kinnitades, et meie oleme kaitstud, sest suured inimesed teevad kõik selleks, et sõda lõppeks, et inimesi kaitsta, ja muidugi et vanem ise kaitseb oma last.

Väiksemate laste puhul aitab ka paralleel muinasjuttudega, kus näiteks halvad saavad lõpuks alati karistatud, muul moel õiglus jalule seatakse või hirmudest üle saadakse.

Koolieelikutel on parem hirmutavaid uudiseid mitte vaadata

Abiks võib olla hoolivate, heade tegude tegemine, oma tunnete joonistades või muus loomingus väljendamine. Laste jaoks on turvatunde tagamiseks hästi oluline pere igapäevane rahulik toimepidevus, vanemad peavad endale aru andma, mida nad saavad teha, et olla õhtuti rahulikult oma laste juures kodus, kuidas toimivad ühised jutu- ja söögiajad ja suunatakse lapsed õigel ajal magama.

Oma kodus pere rahulike igapäevaste tegevuste tegemine, mis annavad kinnitust, et meie elus on asjad turvalised ja ei katke, on laste rahustamiseks väga oluline.

Kuidas mõjub lastele sõjaõuduste nägemine, kas peaksime tundma muret?

See mõjub erinevalt, eelkõige hirmutavalt, ärevust tekitavalt, aga võib ka põhjustada rahutut und, klammerduvat käitumist, sõjakaid trotslikke väljaütlemisi, mille abil laps püüab enda sees julgust tekitada, hirmu-segadust tasakaalustada või pinget alandada.

Sageli tekitab see küsimusi enda ja oma perekonna turvalisuse kohta, miks halvad inimesed nii käituvad, miks neid keegi ei takista, vajadust korduva rahustamise ja selgituste järele.

Koolieelikutel on parem hirmutavaid uudiseid mitte vaadata, algklasside lastel on soovitatav uudiseid vaadata ainult koos vanemaga ja ka teismelistel peab olema võimalus nähtut oma vanemaga arutada.

Kust saada vajadusel psühholoogilist abi?

Valikuid on mitmeid: Lasteabi telefonilt 116 111, veebilehtedelt www.lasteabi.ee, Tarkvanem.ee või www.pk.ee. Tallinna perekeskuse kirjalik nõustamine toimub kodulehel oleva rubriigi “Küsi nõu” kaudu. Ühtlasi on olemas noorte vaimse tervise portaal peaasi.ee.

Püsivamate ja tõsisemate murede korral tuleks pidada nõu oma perearstiga, kes leiab vajadusel võimalusel psühhoteraapiaks või arutab psüühikahäire kahtlusel olukorda lastepsühhiaatriga.