04.05.2022, 11:19
EUROOPA ERISAADE | Kaljurand ja Madison näevad EL-i ühtsuse mõrasid Ukraina toetusel, Ansip mitte. „Sõda lõppegu Vene kapitulatsiooniga!“
Venemaa sõda Ukraina vastu käib juba rohkem kui kaks kuud. Esialgu oli EL kiire ja otsustav Putini režiimi pitsitamise alustamisega. EKRE eurosaadik Jaak Madison märkis, et ta oli lausa meeldivalt üllatunud. Kuid mida aeg edasi, seda aeglasemalt asjad lähevad. „Naftaembargo peaks täna juba kehtima ja me peaks rääkima gaasiembargost!“ põrutas sotside ridadest europarlamenti kuuluv Marina Kaljurand. Reformierakonna saadik Andrus Ansip aga kaitseb Saksamaad terava kriitika eest ja rääkis, kuidas seal on kiiresti Vene kütuste tarbimist sanktsioonidetagi vähendatud. Delfi „Euroopa Erisaate“ stuudios olid kolm Eesti eurosaadikut ja saatejuht Raimo Poom.
USA paistab silma aina suuremate otsustega Ukraina toetamisel – alles äsja esitas president Joe Biden Kongressile eelarvetaotluse 33 miljardi dollari eraldamiseks nii sõjaliseks kui muuks abiks. Euroopa Liit pole sugugi vaesem, kuid toetused on seni väiksemad. Kas EL ei saaks ka sammu pikendada?
Marina Kaljurand nägi, et EL-is on Ukraina toetamisel näha väsimuse märke. „Ma näen, et täna on EL-il pühendumus ja otsustuskindlus kindlasti vähenenud võrreldes sellega, mis ta oli kohe pärast sõja puhkemist. Võin seda öelda nii parlamendi arutelude pealt kui ka minu sotsiaaldemokraatide fraktsioonis toimuvate arutelude põhjalt. Ma ei näe enam seda ühtsust, et nõuda sanktsioonide täielikku täitmist. Ma ei näe enam soovi minna enam edasi uute sanktsioonidega. Ikka kostab juba kriitilisi hääli, et mida see teeb meie kodanikele, nende elu läheb keerulisemaks. Tunnustan väga seda, mida EL tegi sõja alguses, ja ka oma sõsarparteid Saksamaal, aga praeguseks hakkab tekkima tüdimus ja harjumus.“
Samas lisas ta, et liikmesriigid saaksid ise rohkem teha. „Muidugi on ka EL-il erinevad tasandid. On EL tervikuna ja EL-i liikmesriigid. Kui vaatame, kuidas on liikmesriigid panustanud, siis on Eesti üks riikidest, kes on panustanud pea protsendiga SKT-st. Kui seda oleks teinud ka suured riigid, oleks pilt hoopis teistsugune.“
Jaak Madison kiitis samuti EL-i samme sõja alguses, aga märkis, et abi andmise suurendamisel Ukrainale tuleks vaadata, kuhu raha läheb. „Ütleksin, et veebruari lõpus, esimestel päevadel olin ma meeldivalt üllatunud, kui kiiresti suutis EL hakata tegutsema ja reageerima olukorrale. Esimeste sanktsioonide valguses tehti rohkem, kui oskas keegi oodata.“
„Tänaseks on olukord, kus ca pooled EL-i riigid on valmis minema selle peale, et maksta gaasi eest rublades. See on selgelt sanktsioonide rikkumine,“ kritiseeris ta praegust olukorda.
„Kui räägime rahalisest abist, siis võiks kiiremini edasi minna suuremate abipakettidega Ukrainale, kuid iga abi puhul on oluline teada, kuhu see raha läheb ja mille hüvanguks. Me ei kanna niisama miljardeid ühele riigile, sel peab olema kindel otstarve,“ sõnas Madison. Samas lisas ta, et EL peaks selgelt tõstma summasid, mis on mõeldud sõjalise abi andmiseks Ukrainale. „Kolmandaks, mida EL on positiivselt teinud, on sõjaliste vahendite andmise rahastamine Ukrainale. EL on maksnud kinni kaitsetööstuselt ostetud relvastust, et anda need Ukrainale, mis on väga õige samm. Kõige rohkem ongi vaja, et EL rahastaks sõjatehnikat ja et see saaks kiiresti Ukrainale üle antud.“
Andrus Ansip polnud aga nõus, justkui oleks EL-is Ukraina aitamise ind raugenud. „Pean ära õiendama entusiasmi raugemise väite. Ilmselt oleme Euroopa Parlamendis väga erinevad. Kui sotsidel hakkab entusiasm raugema, siis Uueneva Euroopa grupi kohta ma seda küll väita ei julgeks.“
Ansip tõi välja, et USA toetus Ukrainale on aidanud ka Euroopal teha rohkem. „On ju teada, et 20. sajandi sõdadesse jäid ameeriklased väga kõvasti hiljaks. Aga kui nad lõpuks liitusid, siis nad tegelikult otsustasid sõdade käigu. Praegu tuleb tunnistada, et EL on saanud algusest peale otsustavalt tegutseda, sest ameeriklased on jaganud meiega algusest peale olulist ja tundlikku luureinformatsiooni. Ameeriklased on andnud relvastust, hiljutine taotlus 33 miljardi dollari osas, mis lisandub enne antud 13 miljardile dollarile, see ikkagi annab Ameerikale väga selge liidrirolli.“
Reformierakonna saadiku sõnul ei tohi Euroopat vaadata kui ainult EL-i tervikuna, sest EL-i eelarve on üks protsent liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust. „Umbes selles suurusjärgus on Eesti näiteks Ukrainale abi andnud. Tahta, et kogu EL-i eelarve läheks ainult Ukraina abiks, seda on palju nõuda. See peaks ikka olema liikmesriikide otsustada. Aga ma näen, et liikmesriigid on järjest otsustanud anda veel relvi, raskerelvi. Nii nagu ameeriklased on öelnud, et nemad usuvad, et Ukraina võib ja peab selle sõja võitma, nii usutakse ka meie parteigrupis. Sõda ei saa lõppeda teistmoodi kui Venemaa kapituleerumisega,“ sõnas Ansip kategooriliselt.
Peale pikki arutelusid peaks Euroopa Komisjon just nüüdsama käima välja uue nn kuuenda Kremli vastaste sanktsioonide paketi, kus loodetavasti on sees ka Vene naftatarnetest loobumine. Kas Eesti saadikud usuvad, et see ettepanek on nii hea, et selle üle kurvastama ei pea?
„Ma olen skeptiline,“ lausus Kaljurand.
„Ma isiklikult arvan, et naftaembargo oleks pidanud olema juba tänaseks kehtestatud ja praegu peaksime arutama gaasiembargot. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen esines kaks kuud tagasi Euroopa Parlamendi ees ja temalt küsiti, kas Euroopa saaks hakkama, kui kehtestataks täielik embargo Vene energiakandjatele. Tema vastus oli, et jah, saaks hakkama. See on kallis, tülikas, aga tehtav. See on kahetsusväärne, et pole oldud jõulisemad,“ kritiseeris sotside eurosaadik olukorda.
Samas uskus Kaljurand, et täisembargo tuleb mingil hetkel, aga selleks peab veel surema tuhandeid-tuhandeid ukrainlasi.
Eesti valitsus on olnud eesrindel energiasanktsioonide nõudmisel Venemaa vastu, ajanud näiteks EL-i sadamate sulgemise taotlemist kogu EL-is. Aga samas tuli välja, et Eesti sadamates käib viimasel ajal vilgas tegevus tankeritega, kus on põhjust arvata äri Vene naftaga.
See ei meeldinud sugugi Ansipile. „Jah, selline kahepalgelisus muidugi Eestile au ei tee. Ühelt poolt nõuame Venemaa sõjamasina rahastamise lõpetamist, kuid teisest küljest näeme, kuidas Sillamäe sadamas või ka Paldiskis tünnid täituvad ja naftaäri õitseb. Märtsikuus võeti ikka pea kõik tünnid täis ja niipalju kui oli võimalik Vene naftat mahutada, niipalju seda ka sisse võeti,“ märkis ta.
Samas tõi Asnip välja, et kuigi näiteks gaasisanktsioone pole kehtestatud ega ka veel ka silmapiiril näha, on EL-i riigid hakanud aktiivselt Venemaa gaasi tarbimist vähendama. „Kui räägime gaasist, siis tegelikult on EL-i liikmesriigid oluliselt Vene gaasi tarbimist vähendanud. Vene gaasi tarbimine on kukkunud ka ilma ühtse boikoti kehtestamiseta. Soome vähendas selle aasta kahe esimese kuuga Vene gaasi tarbimist võrreldes eelmise aasta sama ajaga 60%, see on ikka väga märkimisväärne samm. Mõtleme kodanikualgatustele, kuidas Hollandis blokeerisid kodanikuühendused Venemaa tankerite sisenemise sadamatesse. Sanktsioonid pole ainult ülevalt alla kehtestatavad, vaid kodanikualgatuse vormis on nad üksjagu juba Euroopas levinud. Eestigi gaasitarbimine on kukkunud aasta alguses 20%, Saksamaal oli Vene gaasi osakaal gaasitarbimisest 55%, nüüd ainult 35%. Saksamaa, kes on kogu aeg rääkinud, et Vene gaasist loobumine pole võimalik, on suure osa Vene gaasi tarbimise ära jätnud.“
Ta nentis, et gaasitarbimise vähenemise taga võib olla ka selle järsk hinnatõus. „Hinnatõus on olnud kümnekordne ja see on pannud inimesed otsustavalt tegustema, ennast gaasitorude küljest lahti lõikama,“ lausus Ansip. Kuid ta viitas, et see peaks hakkama juba praegu Kremlile muret tegema. „Põhimõtteliselt peaks juba praegune tarbimise vähendamine tekitama probleeme Venemaale, sest naftapuurtornide sulgemine on tehniliselt võimalik, gaasitootmise vähendamine üleöö aga võimalik ei ole.“
Jaak Madison aga leidis, et otsustavat tegutsemist Vene gaasist loobumisel takistavad ikkagi Saksamaa varasemad valikud, millega tehti end sõltuvaks Venemaa tarbetest. „Fakt on see, et tänane olukord pole tekkinud üleöö. See olukord on tekkinud aastatega. Saksamaa on puht poliitilistelt aastaid tagasi võtnud suuna, et suurendavad oma energiatarbimist sõltuvuses Venemaast. See on poliitiline valik. Seetõttu on neil üleöö väga keeruline seda sammu teha. Euroopa Parlament on nõudnud resolutsioonides gaasi impordi lõpetamist, sõltuvuse vähendamist Venemaast. Aga vastavad küsimused on liikmesriikide pädevuses, kelle valitsused seda otsustavad. Valitsused sõltuvad parlamentidest ja parlamendid mõtlevad järgmistele valimistele. Minul ei ole praegu seda tunnet, et Saksamaa avalikkus nõuaks suurelt gaasi impordi lõpetamist Venemaalt ja oleks nõus maksma kordades kõrgemat hinda alternatiivide eest. Kokkuvõttes ei ole see väga ilus. Realpolitik sakslaste jaoks on see, et alguses loeb majandus ja raha ja alles siis vaadatakse, kuidas Ukrainat aidata ja sundida Venemaad põlvili ja kapituleeruma.“
Ent Ansip ei jäänud vastust võlgu. Tema sõnul vähendab Saksamaa oma sõltuvust Vene fossiilkütustest päris kiiresti. „Kuidagi mugav on Saksamaad kogu aeg kritiseerida. Aga loodusliku gaasi Venemaa impordi vähendamine 55% pealt 35% peale on juba omaette samm. Või siis nafta import oli Venemaalt 35%, aga on nüüd 12%. Väga märkimisväärne vähenemine. Kivisöe osatähtsus oli Saksamaal oli 45% ja see on vähenenud 8% peale. Ilma igasuguste sanktsioonideta on Saksamaal toimunud väga järsk energiasõltuvuse vähendamine Venemaalt,“ märkis Ansip.
Just Eesti eurovolinik Kadri Simson vastutab praegu Vene energiatarnetele alternatiivide leidmise eest ning peaks samas ka vaatama, et see kõik tarbijale üleliia kalliks ei läheks. Kas Eesti eurosaadikute arvates saab ta tööga hakkama?
Marina Kaljurand leidis, et EL-is toimivad vajalikud mehhanismid, kuid Simson peaks seda rohkem rahvale seletama. „Selles mõttes tahaks mina küll rohkem kuulda volinik Kadri Simsonilt. Ma tahan, et ta räägiks Eesti inimestele lihtsalt, selgelt ja arusaadavalt, kus siis Euroopa Liit täna on, mida see tähendab, kui Saksa import väheneb. Mismoodi me saame üksteist Euroopa Liidus aidata. See ju praegu toimib. Aga nii, et ta räägiks Eesti inimestele lihtsalt ja selgelt. Et me ei peaks seda kuulama Ursula von der Leyenilt või teistelt volinikelt.
Ansip aga tahtis hoopis Simsonit kiita. „Kiidan Kadri Simsonit selle eest, et tema juhtimisel on õnnestunud Ukraina elektrivõrgud ühendada ja sünkroniseerida Euroopa elektrivõrguga. Sageduse sünkroniseerimine käib nüüd EL-iga, mitte enam Venemaa pinnalt. See on väga suur ettevõtmine, mis tehti väga kiiresti sõja esimesel nädalal ära. Teiseks ma tunnustaks Simsoni selle eest, et väga kiiresti on hakanud ta otsima torugaasile asendust. Põhiliselt tuleb ta USA-st, Katarist. Mõlemas on ta olnud aktiivne. Peame tunnistama, et LNG tootmise võimalused on praegu suuresti ammendunud ja üleöö seda tõsta pole võimalik. Võimalik saab olla vaid turu ümberjaotamine ehk vähem Aasiasse, rohkem Euroopasse. Neis oludes on Kadri Simson teinud üksjagu head,“ rääkis ta.
Kui rääkida Putini gaasist loobumisest, siis seda EL-is on riikide sõltuvuse tõttu raske lauale saada. Samas on tehtud mitmeid ettepanekuid, kuidas siis nii kaua käituda, kui Vene gaasist veel loobuda ei saa. Muu hulgas näiteks on peaminister Kaja Kallas pakkunud, et osa gaasi eest tehtavaid makseid võiks kinni pidada ja paigutada eriarvele Ukraina hilisema ülesehituse toetuseks. Miks aga seegi idee kuidagi ei lenda?
„Seek konkreetne idee ei lenda ilmselt paljude jaoks sellepärast, et seda peetakse väheambitsioonikaks,“ ütles Ansip. „Nagu juba öeldud, me oleme Euroopa Parlamendis selgelt nõudnud, et igasugune nafta, gaasi ja kivisöe import Venemaalt lõppeks. Ja nüüd tullakse siis ettepanekuga, et võib jätkata küll, aga paneme raha kuhugi fondi kõrvale.“
Samas ei teinud ta ideed maha. „Põhimõtteliselt on sellel ideel jumet, sest mitmetes riikides pole päeva pealt energiatarnete äralõikamine tehniliselt võimalik. Nafta rafineerimistehased on üles ehitatud mingisugusele kindlale toornafta tüübile ja seda üleöö asendada seda teise riigi naftaga on raske ja tülikas.“
Marina Kaljurand seletas, et Euroopa Parlament nõuab tavaliselt palju enam, kui liikmesriigid on võimelised tegema, kaasa tulema ja toetama. „Selles mõttes on Kaja Kallase ettepanek pool sammu meie ettepaneku suunas. Aga Euroopa Parlamendil ei ole mõtet seda arutada, sest me oleme radikaalsemad ja nõuame rohkem. Aga miks ei ole see ettepanek lennanud? Ilmselt on seal teiste riigi- ja valitusjuhtide vastuseis, kes arvavad, et ilmselt on ka see lahendus halb ja tuleb jätkata vanaviisi.“
Ansip täiendas seepeale, et kui ühelt poolt võib idee olla väheambitsioonikas, siis teistele jälle liiga ambitsioonikas. „Küllap on mõnes riigis ka argust, kus arvatakse, et kui selline plaan käiku läheb, keeratakse kraanid päevapealt kinni ja kõik jäävad kõigest ilma. Mingil määral allutakse ka šantaažile.
EKRE saadik Madison leidis, et tegelikult peaks EL hoopis keelduma Venemaalt gaasi ostmisel turuhinna maksmisest. „Tunduvalt suurema abi oleks sellest, kui me ei maksaks Venemaale seda n-ö turuhinda. Näiteks praegu maksab Saksamaa võrreldes varasemaga kolm korda rohkem. Sakslased ise on nõus maksma kolm korda kõrgemat hinda venelastele gaasi eest, millega nad finantseerivad sõjapidamist. Nõustume selle hinnaga, mida venelased meilt nõuavad, aga fakt on ka see, et kui Venemaal poleks Euroopa turgu, poleks seda gaasi ka kuskile müüa.“
Euroopa Erisaate valmimist toetab Euroopa Parlament.
