VILJA KÜSIB | Marina Kaljurand: Putiniga ei tule läbi rääkida, ta tuleb süüdi mõista
(248)
Alati, kui on tarvis erakonnale uus juht leida, olete teie puu otsas, kui see pauk käib. Miks ometi?
Olen sotsiaaldemokraat olnud neli aastat. Selle aja sees on olnud kahed juhivalimised. Mõlemal korral kandideerisid inimesed, kes tahtsid juhtida. Olin valmis toetama neid, kes kandideerisid.
Kui juht oleksite teie, poleks SDE reiting nii mudas, nagu ta on.
Olen pidanud elus mitu korda pidanud mõtlema vastutuse võtmise üle. Alati mõtlen, kas ma olen valmis, kas mul piisavalt oskusi ja pädevust. Olen näinud juhte, kes lähevad üle oma piiride, ja seda on hale vaadata. Mina pole seni tundnud, et mul on tahtmist, poliitilist pädevust ja kogemust erakonda juhtida. Ma ei välista, et see hetk tuleb kunagi.
Kas olete kindel, et olete järgmiste europarlamendi valimiste ajaks veel valijatel meeles? Kui te ei osutu valituks, mis te siis teete, lähete täiskohaga vanaemaks või?
Eks me räägime siis uuesti, kui see aeg kätte tuleb. Praegu ei oska ma isegi öelda, kas ma uuesti Euroopa Parlamenti kandideerin. Mul on veel üle kahe aasta aega mõelda. Kas mind mäletatakse? Mulle kirjutatakse ja helistatakse, sotsiaalmeedias on mul järgijaid kõvasti juurde tulnud. Neidki on üha rohkem, kes tänaval juurde tulevad ja ütlevad, et ma räägiksin rohkem sellest, mida teen. Julgen öelda, et mind ei ole ära unustatud.
Millal võetakse Ukraina Euroopa Liitu?
Seda ei oska praegu mitte keegi öelda. Praegu käib jutt sellest, kas üldse. Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmine on osutunud suureks komistuskiviks. See tähendab, et läbirääkimised alles algavad. Ja ka selleks ei näe ma täielikku valmisolekust. Järgmised nädalad on väga keerulised. Loodan, et Eesti poliitikud survestavad teiste riikide poliitikuid, sest otsus peab olema konsensuslik. Kui täna sõda ei oleks, siis ei oleks Ukraina valmis Euroopa Liitu astuma. Reformid on tegemata, need jäid pooleli.
Aga sõda muudab kõike. Ukraina võitleb kõigi Euroopa riikide vabaduse eest, kas pole nõnda?
Jaa, muidugi. Ja sellepärast tulebki Ukrainale anda kandidaatriigi staatus.
Kaua sellega läheb?
Komisjon on lubanud seda öelda juuli jooksul. Ma ise oleksin lootnud, et see oleks neile antud kohe, kui nad küsisid, veebruaris-märtsis. Kandidaadistaatus ei tähenda liikmesust. Kas Euroopa Liit peaks Ukraina jaoks liikmeksastumise kriteeriumi lõdvendama? Arvan, et ei. Liikmelisus saab tulla siis, kui riik on selleks valmis: poliiitiliselt, majanduslikult, juriidiliselt. Ukraina läbirääkimised tulevad keerulised ja tõenäoliselt ka päris pikad. Kui kaua aega läheb, ei oska ennustada.
Kuidas hinnata neid läänes valjenevaid hääli, mis nõuavad sõja lõpetamist, nii et Ukraina peaks mõne osa territooriumist loovutama?
Kahjuks hakkab Euroopas kaduma see pühendumus, mida võis näha Ukraina sõja puhkedes. Märkan seda uute sanktsioonide kehtestamisel või olemasolevate elluviimisel. Need kõned Putinile ja see, et sõlmige mingisugunegi rahu – jah, seda ma näen. Kas Putiniga tuleb läbi rääkida? Jah, tuleb. Et vabastada Aasovi sõdurid, et tekitada humanitaarkoridor, et sõlmida vaherahu. Sellest pole rääkida kellegi teise kui Putiniga. Aga Ukraina tulevikust rääkides ei ole Putinil mingisugust rolli. Putin on kurjategija. Temaga ei tohi läbi rääkida ei Ukraina tuleviku ega Euroopa julgeolekuolukorra asjus. Ta tuleb süüdi mõista rahvusvahelises tribunalis.
Neid teemasid on järjest raskem tõstatada, sest tunnetan aina enam oma kolleegide väsimust, tahtmist minna suvepuhkusele, naasta tavapärase elu juurde. Ida-Euroopa saadikute roll on suurem: hoida seda teemat päevakorral, rääkida ja rääkida. Sellepärast käisin ka ise Ukrainas. Olles kohapeal neid õudusi näinud, annab see mulle õiguse fraktsioonikaaslastele öelda, et sanktsioonid tuleb kehtestada.
Kuidas põhjendavad Prantsuse saadikud kõnesid Putinile?
Nagu ka Macron ise: et need kõned toimuvad kokkuleppel Zelenskõiga. Et diplomaatilisi kanaleid tuleb hoida.
Ja samamoodi sakslased?
See vajab tunnustamist, mida sakslased on seni teinud. Saksa sotsiaaldemokraadid on muutnud riigi poliitilist kurssi rohkem, kui keegi oleks osanud arvata. See oli sotsiaaldemokraat Steinmeier, kes vabandus Saksamaa rumala välispoliitika pärast. Saksa sotsiaaldemokraadid on teinud häid otsuseid. Jah, tegevus venib. Ja sotsiaaldemokraatide toetus tuleb kolinal alla. Kantsler Scholz peab sellest omad järeldused tegema.
Minu fraktsioonikaaslased ütlevad: nõutavate sanktsioonidega panete Saksamaa majandusele põntsu, mis paneb omakorda põntsu Euroopa Liidu majandusele, inimeste hakkamasaamisele. Ja see on mõnes mõttes õige. Sanktsioonide mõju meie oma inimestele tuleb ennetada.
Kas oleme ehk Ida-Euroopas vahel prantslaste ja eriti sakslaste suhtes ebaõiglased? Ei mõista ehk, et Zeitenwende võtabki rohkem aega?
Sellepärast ma ütlesingi: sakslasi tuleb tunnustada selle eest, mida nad on teinud. Ometi ootan ma Saksa valitsuselt sama kiireid otsuseid nagu veebruaris-märtsis. Ma ei pea silmas mitte ainult uusi sanktsoone, vaid seda, et kehtivaid ei täideta täies ulatuses. Me oleme kaasvastutavad selle eest, mida ma nägin Butšas ja Irpinis. Euroopa Liit on vastutav 2008 ja 2014 eest. Me oleme teinud väga palju vigu ja praegu on viimane aeg neist õppida.
Kas see mõistmine on laiapindne?
Ei ole. Kuulatakse sellise näoga, et see sõda on seal, aga meie oma inimesed on siin, kuidas me seda itaallastele, hispaanlastele, portugallastele seletame – nemad ehk Ukrainat nii hästi ei mõista, küll aga saavad aru sellest, et hinnad tõusevad. Ja tõesti, mõningates liikmesriikides ei olegi nii suurt toetust Ukrainale relvaabi andmisele ja põgenike toetamisele nagu meil. Poliitikud käituvad selle järgi, mida reitingud ütlevad ja valijad räägivad.
Euroopa Liidul on kaitsefond ja hiljuti loodud rahutagamisrahastu, kuid Ukrainale antav relvaabi on kaugel piisavast. Kuidas saaks liit unioonina toetada nii, nagu ukrainlastel päriselt vaja?
See sõltub poliitikute otsustest. Ükski fond ei taga relvi, kui riikidel puudub poliitiline tahe neid saata. Siin olen Saksamaa suhtes väga kriitiline. Otsused relvi anda ja siis nende andmine peaks olema väga palju kiirem. Kõigest ei saa rääkida, ütlevad minu fraktsioonikaaslased. Võib-olla on antud abi, millest me ei tea, aga siin usaldan ma ukrainlasi rohkem. Tuleb kuulata ukrainlasi, kes on kriitilised nende riikide suhtes, kellel on relvi, mida anda, ja kes on selles liiga aeglased.
Ikkagi, need EL-i fondid ja rahastud, kas need teevad ka midagi või pigem sümboolse väärtusega algatused?
Kindlasti on seal rahalised vahendid olemas, aga Euroopa Liidul ei ole relvi. Relvad on liikmesriikidel. Kuu aega tagasi viibisin USA-s ja riigidepartemangus rääkisime Ukraina soovist saada julgeolekugarantiisid. USA-s mõistetakse seda Ukraina relvastamisena, mitte mingi kokkuleppena, millest on võimalik taganeda. Relvastamisena nii, nagu on relvastatud näiteks Iisrael, mis asub vaenulikus ümbruses, aga mida ei rünnata, sest teatakse, et nad on hambuni relvastatud ja võitlevad viimse meheni. Midagi sellist võib tagada Ukraina julgeoleku tulevikus.
EL loob 5000pealise kiirreageerimisüksuse, kas selles võiks näha liidu militariseerumise algust NATO kõrval või koostöös NATO-ga?
NATO kõrval, sellega koostöös – jaa. Aga kindlasti ei tule NATO dubleerimist, ja seda ei peaks püüdmagi. Koostöö kahe organisatsiooni vahel võiks olla palju parem: alustades infovahetusest, hübriidrünnakute teemast, ühistest õppustest ja operatsioonidest. Seda praegu ei toimu, kuigi liikmesriigid nii suuresti kattuvad. Euroopa riigid peavad üha enam mõtlema sellele, kuidas ise hakkama saada, mitte iga häda korral Ameerika poole vaatama.
Mis mõtet on nafta- ja gaasisõltuvusest vabanemise tähtaegadel, kui EL-i liikmesriigid teavad, et see sõel ei pea vett, juba praegu ei järgi paljud ettevõtted sanktsioonidest tulenevad piiranguid?
Sanktsioone kehtestades loodetakse muidugi, et neid täidetakse. Euroopa Parlament on valitsustest mitu sammu ees. EP ütles juba paar kuud tagasi, et kõigile Vene energiakandjatele tuleb kehtestada täielik embargo. EP on olnud konkreetne ja põhimõttekindel. Aga sanktsioone kehtestavad riigid, valitsused. Miks venitatakse, on küsimus nende riikide juhtidele. Orban räägib viie- ja kuueaastastest tähtaegadest, see ei ole loogiline.
Äkki ei ole Euroopa Liidul piisavat autoriteeti nende riikide juhtide silmis?
Sellega on, nagu on. Lõpuks on ju Euroopa Liit otsustanud Poolale ja Ungarile mitte välja maksta rahalisi vahendeid, kuni nad ei järgi õigusriigi põhimõtteid. Esmakordselt. Varem ei olnud Euroopa Liit selleks valmis, et mõni riik ei käitu nii, nagu on EL-ile kohane. Nii et kahtlemata peab EL muutuma efektiivsemaks. Aga kas me oleme valmis loobuma konsensuslikuks otsustamiseks, mis teeks Poola ja Ungari distsiplineerimise palju lihtsamaks?
Mõne kuu eest Euroopa Parlamendi ees esinenud Ursula von der Leyen ütles, et kui kohe Vene gaasi ja nafat embargo kehtestada, siis saab Euroopa Liit ikkagi hakkama. See on küll kallis, aga tehtav.
See on ikka kõik rohkem niisama jutt. Mitmed liikmesriikide ettevõtted nihverdavad juba praegu, avavad lihtsalt Gazprombankis kaks kontot, üks eurodes ja teine rublades: nii palju siis jutust, et rublades me ei maksa.
Nii see on. See on eelkõige küsimus meie energeetikavolinikule Kadri Simsonile.
Aga teie suhtlete, mis ta ütleb?
Ta esines Euroopa Parlamendi ees mõni päev tagasi. Eks see jutt oli selline natuke... ümmargune. Pikk ja segane. Mina ei anna talle hinnangut.
Juba andsite.
Vaadake hinnangut, mille andis talle ajakiri Politico.
Mul on see lugu meeles. Ta lihtsalt ei jaga matsu, ei saa hakkama?
Ma ei taha niimoodi öelda. Aga kindlasti saaks ta olla palju konkreetsem ja nähtavam. Kindlasti saaks ta palju rohkem rääkida Eesti publikuga. Saan aru, et alternatiivsete energiaallikate otsimise peale kulub palju aega, aga ma tahaksin, et volinik räägiks ka Eestiga.
Mis toonis räägivad eurosaadikud Rootsi ja Soome liitumisest NATOga?
Valdavalt positiivselt. Soome ja Rootsi on olnud NATO liitlased juba aastaid. Isegi kindral Gerassimovi kaardi peal olid Eesti ja Soome kujutatud ühtse territooriumina. See on loogiline samm. Paraneb Euroopa Liidu julgeolek ning koostöö Euroopa Liidu ja NATO vahel.
Mida arvatakse Türgi käitumisest? Kas on põhjust loota, et nad tagasi tõmbavad?
Ma arvan küll, seda ütlevad kõik diplomaadid. Türklastele meeldib kaubelda, nad oskavad seda, on kaubelnud ka varem. 2016 migratsioonikriisi ajal sai Türgi kopsaka toetuse, et ta hoiaks põgenikke oma territooriumil. Praegu on keskmes Erdogani soov oma populaarsust riigi sees suurendada, teisalt huvitavad neid väga ameeriklaste hävitajad. Küllap nad annavad milleski järele.
Olete olnud suursaadik Venemaal. Kui realistlikuks võiks pidada Vene süsteemi muutust n-ö altpoolt või siis Putini klannisisest kõrvaldamist?
Need on kõik spekulatsioonid. Moskvas töötades uskusin, et muutuse võivad tuua noored. Arvasin, et noortele Euroopas õppimise ja töötamise võimaluse andmine avab nende silmad, nad tulevad koju ja tahavad samasugust elu. Praegu ma tean, et midagi sellist ei juhtu. Kas tuleb revolutsioon? Pigem ei. Inimesed on ära hirmutatud. Ja kahjuks on väga palju neid, kelle meelest ajab Putin õiget asja, ja on valmis surema Putini õiguse eest. Võimalik on jõujoonte ümbermängimine tema lähiringis, kui nähakse, et temast ei ole enam kasu. Seni on ta taganud oligarhidele mugava elu läänes: vara püsib, lapsed õpivad, naised šoppavad. Enam mitte. Ent kui Macron räägib Putiniga läbi, siis kuulevad seda kõik. See peab olema üheselt selge: tuleviku üle Putiniga läbi ei räägita. Putin läheb kohtu alla.
Mida räägivad Riho Terras ja Jaak Madison oma öistest seiklustest baaris, mille järel tuli kinnitada, et aset leidnud intsidendis ei esinenud rassistlikke elemente?
Ma ei ole nendega sellest kordagi rääkinud.
Aga teised eurosaadikud ehk räägivad sellest?
Ei vist. See on Eesti meedias nii läbi arutatud, et mis seal ikka enam küsida. Kumbki neist ei kuulu nende inimeste hulka, kellega ma läheksin ise pidutsema, õhtul veini jooma või jalutama.
