REPORTAAŽ | „Taara, hävita!” Tõrvikurongkäiku on mõistlikum vaadata piltidelt

Kui töö ajakirjanduses ei sunniks aeg-ajalt tegema kaasa asju, mida muidu ei kogeks, oleks mul jäänud ilmselt alatiseks teadmata, kui erineva emotsiooni annavad fotod-videod tõrvikurongkäigust ja selles tegelikult osalemine.

Olgem ausad, fotod sellest üritusest on alati olnud ilusad ja võimsad. Kui pimeduses sirava tõrvikumere juurde kujutada suurürituse küünarnukitunne ning kõlarites rõkkavad isamaalised laulud, võiks ju eeldada, et südames miski liigutab. Vabaduse väljakule kohale jõudes liigutab esialgu vaid uudishimu.

Seltskond on vaieldamatult kirev. On igas vanuses, igasuguse taustaga inimesi, sümpaatseid perekondi lastega, säravate silmadega memmesid ja taate, teklites tudengeid ja koolinoori, siiralt pühaliku ilmega noori, vanu ja keskealiseid inimesi, kuid paratamatult jääb eelkõige silma suur hulk ebatavalise välimusega tegelasi, kes naudivad selgelt tähelepanu.