Eesti diplomaadid: Eestit on täna igas mõttes kordades raskem "müüa" kui enne
Delfi avaldab osa Levila järjejutust. Täispikkuses saad seda kuulata siit.
“Kõigile oli selge, et olukord on diplomaatiliselt väljendudes FUBAR,” kirjutab mulle napp ööpäev pärast Mart ja Martin Helme solvanguid välisministeeriumi väga kõrge ametnik. FUBAR on lühend sõjaväelaste väljendist Fucked Up Beyond All Recognition ehk emakeeles öelduna: tol päeval oli kõik täiega ning uskumatult perses. Sest on diplomaatia aabitsatõde, et isiklikke rünnakuid riigipeade suhtes ei tehta – kuid mitte kõik pole jõudnud aabitsani.
“Koosolekud lõppesid majas kiirelt, keegi ei tahtnud isegi rääkida. Me saime aru, et meie tasemel seda kõike enam siluda ei saagi,” kirjutab ta napis väsinud kirjas. Koguti infot kogu maailmast, kuhu ministrite solvangud jõudsid, ning suunati see otse peaministri ja presidendini. “Meil oli tunne, nagu Eesti oleks kasutanud diplomaatilises suhtluses Novitšokki,” ütleb ta, “ja seda ei unustata.” Tema toonist ei õhku enam viha. Ta on sellest kõigest juba lihtsalt väsinud. “Aastaid näed vaeva, et midagi saavutada, mingi suhe luua,” hakkab ta oma kirja lõpetama, “ja siis lastakse kõik sekundiga potist alla. Sest ministreid kuulatakse ja meie maailmas loevad sõnad väga palju.”
Eranditult kõik Euroopas teenivad saadikud (siin küsitakse väärtuste kohta ka kõige rohkem) ütlevad, et Eestit on täna igas mõttes kordades raskem “müüa” kui enne. “Varem olite te targad ja seksikad,” ütles ühe Euroopa Liidu riigi peaminister ühes eravestluses, “nüüd olete lihtsalt efektiivsed.” Kogenud diplomaadid ei muutu eriliselt emotsionaalseks, nad ei haara südamest ega väänle väärtuspõrgus, kuid midagi nende kehahoiakus ja hääles muutub.
“Ma olen juba mitu korda läinud vastuollu instruktsioonidega, et mitte minna vastuollu oma südamega,” ütleb üks diplomaat. Mõned kirjeldavad, kuidas nende suu lausub küll etteantud sõnu, kuid pauside ja silmavaatega antakse siiski märku, mis on saadiku enda arvamus selle kõige kohta. Nad ei lähe sellega liiga kaugele. Nad teavad, et peavad esindama oma riiki, ja kui rahvas on otsustanud valida sääraste veendumustega valitsuse, siis on nende asi seda teenida. Kes seda ei suuda, peab mitte vastu töötama, vaid lahkuma – ja lahkujaid ongi.
