ERISAADE | Ametiühingute juht: põllumeeste välistööjõu jutul pole perspektiivi. Reklaamige oma töökohti Eestis ja pool Kalamaja tuleb appi!

Koroonakriis ja selle mõjud jõuavad inimesteni töö- ja palgakärbete kaudu. Delfi „Eriolukorra erisaates“ on Ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson, kes aga tõdeb, et olukord on nende vaates nii ja naa – tehased huugavad, aga turisminduses, hotellides ja restoranides on raske. Ametiühingud on mures näiteks hooldekodude töötajate pärast – massiivne alarahastus on sundinud neid tööle ja viiruse neisse asutustesse tahtmatult viinud. Samuti ei saa kiiresti testimisele siiani Bergamost või teistest kolletest naasvad rekajuhid. Valitsuse päästepakett oleks võinud olla ühiskonda ühendavam. Aga põllumeestele on Petersonil selge sõnum – hakake oma maruägedaid töökohti Eesti inimestele reklaamima! Saatejuht on Raimo Poom.

Mis praeguses kriisi kõige rohkem ametiühingutele muret valmistab?

Tegime sektoritele, kus me tegutseme ringi peale ja see pilt on mitmekesine. Meil on tegelikult sektorid, mis toimetavad täie jõuga edasi. Ja see sõnum, et majandus o vabalanguses ei vasta meie vaates tegelikult tõele. See omakorda lubab keskenduda nendesse kohtadesse, kus raskused on hetkel käes. See, kas tööstus elab ka läbi tõsise kukkumise, selgub paari kuuga. Meil on seega praegu põhjust keskenduda nendele sektoritele, kus pigistab.

Pigistab loomulikult HORECA valdkond ehk hotellid, restoranid ja catering – seal on raske aga näeme, et seal kokkuleppeid sõlmitakse ja on lootust, et seal hakkab taastumine kui terviskriis läbi saab. Laevandus, turismindus lisaks.

Aga tõsi on see, et tehased huugavad täna täiel hool. Muidugi hirm on, et seal tellimused hakkavad langema. Näiteks autotööstusele teeme ju allhanget, seal või olla probleem. Samal ajal on naftakriis ja energiahinnad on maas ning seal natuke kõigub.

Valikud on rasked, aga enamasti ametiühingud tegutsevad äripartnerina, teades, et kui firma kestab, kestab ka leib. Ja üritatakse leida tasakaalu kohad, et jagada raskust.

Kindlasti on sektoreid, kus inimesed on eesliinil selles viiruse kriisis. Kas töötajad on olnud kaitstud oma töös, näiteks isikukaitsevahendite vaates? Kas sellega on vaeva nähtud piisavalt?

Kirjutasime veel eile peaministrile kirja, kus esimene punkt loetles need ametid, kus tuleks teha lisapingutusi, et viiruse levikule piir peale panna. Alustasime muidugi hooldekodudest. Ma väidan, et hooldekodudes õnnetus hüüdis tulles. Ehk siis see massiivne alarahastus, et hooldajat pole võimalik jätta kohu, kui tal on kodus haigusnähtudega inimene. Ei ole kummalgi raha – ei ole inimesel raha, et koju jääda ja ei ole tööandjal raha, et koju jäämist hüvitada. Ebaselgus tingis, et inimesed olid sunnitud tööle minema ja mitte pahatahtlikult tuli see viirus kaasa. Viimase ajani oli probleem ka maskidega, hooldekodud on jätkuvalt tõsine küsimus, et päästa, mis päästa annab.

Eelmisel nädalal tulid kauplustele uued reeglid. Mõni kett tegeles sellega pärsi aktiivselt, kuid oli kauplusi, kuis polnud näha, et midagi oleks juhtunud. Nüüd on olukord natuke paremaks läinud. Kirjutasime ka peaministrile, et kui kett on ise hätta jäänud näiteks maskidega, siis riik ikka jälgiks seda omalt poolt.

Aga näiteks kaugsõidu autojuhid, kes sõidavad meil jätkuvalt näiteks Bergamo vahet ja teistesse kriisipiirkondadesse nagu Prantsusmaa ja Hispaania – nende testimise küsimus. Nad tulevad üle piiri, tahavad kiiresti testi saada, tänane süsteem, mis käis vaid perearsti kaudu ei töötanud.

Sellel teemal saatsitegi peaministrile kirja?

Tegelikult kirjutasime kolmel teemal. Akuutsed teemad, et kuidas viirust peatada ja esmaselt hoolitseda inimeste eest. Muuhulgas on meil kunstivaldkonnas inimesed, kes pole päris ühtlaselt maksnud tööjõumakse ja ei saa seega osa sellest palgahüvitisest. Et siis laiendada seda ringi, kes töötutoetuist ja tõsta selle määda. See pole pärsi kodanikupalk, aga kodanikupalga laadne, et paljud haavatud valdkonnad saaksid mingigi sissetuleku.

Teine punkt oli see, kuidas hakata majandusraskustest välja tulema. Selle kohta ütleme, et peame põhja enne ära nägema, et panna ravi peale.

Ja kolmas oli see, mida me kindlasti ei soovita teha. Need asja, kus vähendatakse sotsiaalset kaitset, töölepingu seadust ei soovita puutuda. Mõte on selles, et hoida ühiskond ühtsena.

Kuidas teile valitsuse esimene päästepakett tundub, läheb õigesse kohta?

Valitsus tegutseb nendes raamides, mis tal parasjagu käes on. Kui tal ei ole paremaid ideid, kui diislikütuse aktsiisi vähendamine, siis ta üritab selle ka ellu viia muidugi. Mina oleksin vältinud selle pensioniteema ümber uue ažiotaaži tekitamist, see on teema mis lõhestab, selle asemel et siduda. Oleks kasvõi opositsiooniga natuke rohkem nõu pidanud ja oleks tulnud sellise paketiga, mis läheb kiiresti ja ilma tülideta.

Kuidas on töötukassa toetustega praegu? Kas töötutoetused on piisavalt paindlikud, et inimesed saaksid minna ja teha tööd neis kohtades, kus praegu inimesi vajatakse, aga ilma toetusi kaotamata?

Olukord on selline, et palgahüvitis on selline asi, et inimene saab ikkagi kuni 70% ja isegi üle selle oma palgast kätte ja ootab oma töökohale naasmist. Samas inimesed ju niisama passida ei taha, nad tahaks teha nö tööampse. Töötukassa nõukogus on konsensus olemas nii tööandjate kui valitsusega, et lubada tööampse. Lootsime, et see jõuab ka esimesse päästepaketti sisse, sinna ta paraku ei jõudnud, meie toetame seda väga tugevalt jätkuvalt.

Mis puudutab suurt, pilti, siis põllumehed ütlevad, et inimesed ei tule meile appi, siis töötuskindlustushüvitis on 50% senisest palgast. Keskmine palk on 750 eurot, kui võtta mediaanpalk, siis see on 1200. Ehi siis hüvitis oleks 600 eurot ja see pole kindlasti summa, millega inimesed tahaksid kodus passida, nad tahaksid ampse teha. Meie asi on riigikogust see muudatus kiiresti kätte saada, et need ampsud oleks võimalikud.

Kuidas selle põllumajanduse ja välistööjõu küsimust vaadata – kas me leiaksime oma tööjõudu või on ikka välistööjõudu vaja?

Ma pean siin ütlema nii, et põllumehed on tublid. Aga see, mida nad praegu raadios ja telekas räägivad jooksutavad minu jaoks natuke mõtte kokku. kujutame ette, et see karantiin kestab, mis on paratamatus. Täna ei liigu tööjõud, kuna piirid on kinni. Kui see peaks edasi kestma, siis paneksin sellesse konteksti jutu, et eestlased ega te ju nagunii ei taha meie juures töötada. Meil on siin nii raske, meil on siin kõik nii odav..

Mina ei näe sellel asjal perspektiivi. Minu meelest tuleks praegu vastupidi neid töökohti reklaamida ja öelda, et need on maruägedad töökohad, sest võibolla lihtsalt meil on vajadus hoida piire kinni ja läbi ajada Eesti inimestega.

Täna on ühiskonnas sellist talguvaimu. Kasvõi seesama, et öelda, et meil on tõesti väga häda ja ma arvan, et pool Kalamaja on valmis tulema ja käpa külge panema ja katsetama vähemasti seda tööd. Ja kui 10% sellest jääb sinna tööle, siis on põllumajanduses olukord järsult parem.

Suures plaanis, mis on ametiühingute põhiprognoos ja must stsenaarium, et kui pikalt ja suuri probleeme võib kriis põhjustada?

Ütlen nii, et alustasime töötukassa meetme väljatöötamisega teadmisega, et Hiinas õnnestus kahe kuuga majandust käivitama hakata. Meetmed on arvestusega, et kaks-kolm kuud on seisak ja siis hakkab taas käivituma. See on positiivne prognoos. Halvem prognoos on see, et igasugu seisakud, piirid kinni kruvib end tööstusesse ja sügavamale ning tulemuseks on mitmeaastane probleem. See on ka põhjus, miks me töötukassas ei olnud heldemad ja jäime 250 miljoni paketi juurde, sest meil tegelikult on vaja seda ülejäänud 750 miljonit selleks, et pikaajalisi töötuid aidata. Oleme valmis kaheks versiooniks.

Tõenäoliselt koguneme ja hakkame vaatama võimalusi seda palgahüvitise meedet natuke pikendada, aga selleks on vaja raha. Vaatame selleks, mida pakub Euroopa Liit ja mis võimalusel on valitsusel laenu võtta ja omakorda seda pikendada. Hetkel, kõik, kes väidavad, mis juhtub, kindlasti luiskavad. Ei tea meie ka ja peame olema valmis erinevateks stsenaariumiteks.