ERRi eetikanõunik: praegune foon võimalikust ohust on liiga kõrgeks krutitud
Mis tüüpi etteheiteid on viimasel ajal ERR saanud? Kui palju on kriitikute seas n-ö tavalist rahvusringhäälingu tarbijat, kas ja palju on tagasisidet ametkondadelt, poliitikutelt? Kas kaebuste hulk on suurenenud ning on see valimisjärgsel perioodil loomulik või ootused ületanud?
Vaatajate-kuulajate tagasiside pärast valimisi on olnud arvukam kui valimiskampaania ajal. Varasemate valimiste puhul on just valimiskampaania lõpunädalatel tulnud kõige enam kaebusi poliitikateemade kajastamise kohta.
Seekord oli aga kõige aktiivsem periood valimisjärgsetel nädalatel, eriti pärast uudist, et valitsust hakkab kokku panema nüüdne kolmikliit. Märtsi lõpuosast alates on aga kaebusi tunduvalt vähem.
Küsimused ja kaebused on olnud valdavalt nn ERRi tavatarbijalt. Erakondade ja poliitikute ametlikke pöördumisi on väga vähe. Oleks isegi hea, kui need poliitikud, kellel on enda sõnul tõsiseid pretensioone, esitaksid need konkreetsete saadete või lugude kohta, mitte lihtsalt üldistades, et ERR ei täida seadust. Kui aprillis toimunud ERRi nõukogu koosolekul markeeris nõukogu liige Martin Helme mõned pretensioonid, ei olnud võimalik nendele vastata, sest keegi saa kohapeal anda hinnangut, mis täpselt toimus näiteks mõnes 14. märtsi saates.
Kaebuste sisu kohta üldiselt: päringuid ja tagasisidet on tulnud erinevatel teemadel, aga tooni andsid auditooriumi etteheited erapooletuse ja tasakaalustatuse puudumise kohta intervjuudes. Samuti on ette heidetud, et mõne erakonna esindajaid koheldakse leebemalt kui teise erakonna omi.
Mil määral tundub teile, et ajakirjanikud ei eksi tööeetika vastu, vaid ühiskond on pigem ülitundlik ning n-ö reageerib üle kohtades, mis ehk nt aasta tagasi poleks sellist reaktsiooni tekitanud?
Osalt on olnud tegemist inimeste emotsionaalsete reaktsioonidega või poliitiliselt motiveeritud etteheidetega, mis tuleb lihtsalt teadmiseks võtta. Aga on asju, millega tuleb arvestada. Näiteks kuidas kinni pidada ERRi heas tavas ettenähtud põhimõttest, et intervjuu läbiviimisest jääks erapooletu mulje.
Kas teie hinnangul on Eestis ajakirjandusvabadusele mingeid ohte? Kui jah, siis milliseid? Millest tulenevalt hirm selle pärast üldse viimasel nädalal nii aktiivselt on maad võtnud?
Ohtu ajakirjandusvabadusele ma praegu ei näe. Tunnen natuke muret, et praegune foon võimalikust ohust on liiga kõrgeks krutitud. Üks põhjus sellele emotsionaalsele foonile on täiesti uus poliitiline olukord ehk ootamatu koosseisuga valitsusliit.
Mis juhtub siis, kui tõesti tuleb reaalne oht Eesti ajakirjandusvabadusele? Kas siis keegi veel reageerib? Osalt on ka mõned poliitikud kasutanud praegust seisu selleks, et end pildile sättida ja võitlusse asuda tondiga, mis on suuresti seinale maalitud. Ajakirjandus peab olema valvel oma sõltumatuse nimel, see on selge. Aga nn ohuhinnang võiks olla realistlik.
Meediaeetiku töö - mida see endast kujutab?
Minu roll ERRi ajakirjanduseetika nõunikuna on olla vahemees auditooriumi tagasiside ja toimetuste vahel. Kuulata kriitikat ja hinnata, mis väärib tähelepanu ja mis mitte. Samuti oma tähelepanekuid teha. Nende põhjal anda vajadusel tagasisidet toimetustele ning vastata kaebustele. Enne hinnangu langetamist kaebuse kohta kuulan ära toimetuse juhi või autori seisukoha. Tegutsemise põhimõte on sama, nagu mitmetel mu kolleegidel rahvusvahelises meediaombudsmanide organisatsioonis, mille liige olen.
Kas teil oli üks-ühele kirjavahetus Ahto Lobjakaga? Mis teemal?
Ahto Lobajakaga suhtlesin konkreetsemalt seoses sõnakasutusega, kui ta kasutas sõna “saast” inimeste kohta. Ta tunnistas, et läks hoogu, kuigi kohe ka saates ütles vabandust. Siiski oli asjakohane vabandus esitada järgmises saates ka täislausega. Lisaks andsin edasi oma mõtted, kuidas saade võiks paremini vastata avalik-õigusliku meedia nõuetele.
