JÄRELVAADATAV | Kaja Kallas: Praegu on mure, kas meditsiinisüsteem peab vastu. Eestis on hädaolukord
(1581)Vaatame neid nakatunute numbreid ja ennustame korraks nädal aega ette. Kas tuleval nädalal need koroonanumbrid võiksid teie arvates langeda või ületame 2000 piiri?
Oh, kui suudaks ennustada. Aga kuna meil on selleks hetkeks kehtinud rangemad piirangud juba kaks nädalat, siis ma küll tahaks loota, et need numbrid on järgmisel nädalal väiksemad kui need on sel nädalal.
Kas lootus baseerub nendel piirangutel, et inimesed ei või minna nüüd muuseumidesse, kaubanduskeskustes wifit ei ole jne. Või on seal mõni teaduslik argument ka?
Teaduslik argument oligi teadusnõukoja ettepanekud, mida siis arutati ja mis peaks tooma seda kordajat alla. Mõte on see, et kui inimeste kontakte vähendada, siis tegelikult väheneb ka nakatunute arv. See nakatunute arv on tõepoolest väga plahvatuslikult tõusnud ja kui alles nädal aega tagasi oli juttu meditsiinisüsteemi juhtidega, siis ei olnud muret, et kas meditsiinisüsteem peab vastu. Praeguste numbrite järgi on see mure olemas.
Kas see tuleb üllatusena, et haiglaravi vajavate patsientide arv on niimoodi plahvatuslikult kasvanud?
Seda, et nakatumine on nii suuresti kasvanud – seda ei osanud ka haiglajuhid ette näha. Sellest tulenevalt loomulikult kasvab ka haiglaravi vajavate inimeste arv. Kui me oleme näinud nakatumist viimastel nädalatel, siis on see vähenenud vanemate inimeste hulgas ja suurenenud nooremate inimeste hulgas. Mis see vahe on? Vahe on selles, et nooremad inimesed reeglina põevad kergemini. Ei satu haiglasse. Raskemad juhud tulevad just vanemate elanike hulgast. Kuna vanemaid inimesi ja riskirühmi me otsast vaktsineerime – üle 80-aastastest on rohkem kui kakskümmend kolm protsenti juba vaktsineeritud –, siis seal justkui surve väheneb. Praegu on haiglasse sattunud nooremad, viiskümmend kuni seitsekümmend aastat vanad inimesed ja see on kindlasti murekoht. Ja murekoht on veel see, et koormus just põhja regiooni haiglatele on suurem. Seal on teatavasti ka muu ravi, mida teised haiglad ei tee. Olgu need siis põletushaavad, millega tegeleb just PERH. Selles mõttes kogu seda süsteemi peab vaatama tervikuna, et see vastu peaks.
Reede hommikul oli raadioeetris doktor Urmas Sule. Tema ütles, et kui see haiglapatsientide arv jõuab 600-700 kanti, siis on olukord juba täbar, tuleb plaanilist ja erakorralist ravi piirata. Täna on see number kuskil 560 – peast ütlen praegu –, aga väga lähedal sinna kuuesajale. Mõni päev veel samas rütmis ja tundub, et haiglatel on kööga. Mis me siis teeme? Mis on plaan B?
Plaan on väga selgelt mitmeastmeline. Terviseamet annab haiglatele kaks nädalat ette hoiatuse, et pange valmis rohkem voodeid COVID-i jaoks. Praegu haiglad on valmistunud siis kaheteistkümnendaks märtsiks juba, et neid haigeid tuleb juurde. Jah, see tähendab seda, et teistes valdkondades peab plaanilist ravi vähendama. Ehk siis inimesed, kes muidu tuleksid operatsioonile – need operatsioonid lükatakse edasi, et nende COVID-haigetega tegeleda. Aga minu meelest ongi see oluline küsimus: kuidas jõuda nende noorte inimesteni, kes peaksid ennast piirama, et vanemad inimesed ei satuks haiglasse. Paradoks on selles, et noored näevad enda ümber põdevaid inimesi – et said COVID-positiivse, oli üks päev kõrge palavik, võib-olla peavalu, aga suurt ei midagi. Nad ei võta seda haigust tõsiselt. Ometi need, kes satuvad haiglasse, põevad seda raskelt ja väga kaua. Meditsiinisüsteem paraku toimib nii, et meil on teatud arv hingamisaparaate, meil on teatud arv arste ja õdesid, kes peavad niikuinii COVID-i osakondades töötama mitmes vahetuses. Üks vahetus on kolm tundi selles kaitseülikonnas, siis tuleb järgmine ja neid inimesi meil lihtsalt nii palju ei ole, kes jaksaks nende haigetega tegeleda.
Mis me teeme nende noortega siis? Käivad, levitavad haigust ringi – nüüd tuli ka koolivaheaeg peale, kuu aega ei pea ka kooli minema. Kujutan ette, et pidu on palju neil tulemas. Mis üldse lahendus oleks?
Ega koolide kinnipanek üldiselt on aidanud ikkagi nakatumist allapoole tuua. Aga soov on ka see, et noortele inimestele autoriteedid, nende eeskujud tegelikult ka kõneleksid, et nad saaksid aru, et on oluline piirata ennast. Kuna me kevadel tulime sellest viirusest läbi suhteliselt kergelt, siis – kuigi piirangud olid karmimad – ikkagi inimesed hoidsid distantsi, pesid käsi, kandsid maski ja hoidsid eemale rahvarohketest kohtadest. Praegu seda inimesed nii enam ei tee, sest nende ohutaju on alanenud. Kuidas nendeni sõnumitega jõuda? Tegeleme erinevate gruppidega eraldi. Näeme just, et nakatumine on suurem muukeelse elanikkonna hulgas. Et nendeni sõnumitega jõuda, et nad ikkagi piiraksid ennast. Sest see on ainukene asi, mis töötab.
Sõnumid-sõnumid. Kas me saadame siis noortele Getter Jaani ja Maardusse Mihhail Kõlvarti rääkima? Kuidas see peaks täpselt toimuma?
Mihhail Kõlvart on kindlasti neile inimestele eeskujuks ja me soovime teda rohkem kaasata.
Kuidas see käib? Tahaksin täpselt teada. On ta juba öelnud teile, et jah – lähen räägin seal laval, ütlen inimestele, et haigus on päris?
Eks me selle peame temaga kokku leppima. Aga neid kõneisikuid vene elanikkonnale on veel. Ka arstide hulgas, kes saavad olla eeskujuks mitte ainult käitumisega, enda käitumise piiramisega, et seda haigust piirata, vaid tegelikult ka vaktsineerimise eestvedamisega. Kui nad ennast vaktsineerivad, siis see on ka eeskuju teistele.
Räägime väga palju, et inimesed peavad ise oma käitumist muutma. Mis siis saab, kui nad ei muuda? Kui kõik jätkub nii nagu see senimaani on olnud? Inimene on selline nagu ta on.
Siis on veel karmimaid meetmeid võimalik kasutusele võtta. Ja tõepoolest nii, nagu väga paljud riigid on teinud: totaalselt kõik sulgeda. Inimeste liikumine ära lõpetada. Kuni komandanditundideni välja. Kontrollitakse, et ühtegi inimest tänaval ei ole.
Kas see on Eesti puhul ka realistlik?
Iseenesest kõik need tööriistad on meil ju olemas. Aga eks me peame ju vaatama, mis meil päriselt töötab ka. Kuidas jõuda inimesteni, et nad mõistaksid selle olukorra tõsidust ikkagi. Nii võib juhtuda ka. Kui me vaatame teiste riikide praktikat, kus on väga pikalt väga karmid piirangud, igasugune liikumiskeeld, kus tegelikult nakatumisnumbrid on endiselt või pikalt püsinud kõrgel ja hakanud nüüd alla tulema. Surmade võrdluses samamoodi. Siis tekib küsimus selles, et hakatakse varjama haigestumist. Sellest kirjutas ka Martin Kadai, et kuna inimesed tahavad, et piirangud lõppeksid, siis ei minda tegelikult lihtsalt teste tegema või ei öelda, et ollakse haiged. Sellel on reaalselt ikkagi mõju haigestumisele ja kahjuks ka rasketele juhtudele.
Milline see mänguplaan praegu valitsusel on? Kui tuleb järgmine tase nakatunuid, ütleme, et näiteks kaks tuhat – kas siis rakendub mingi uus stsenaarium? Kas siis tuuakse mängu mingi uus meede või kuhu see kõik välja tüürib? Kus on alarm?
Need alarmid on meil koguaeg. Iga teisipäev ja neljapäev on kabinetiarutelu nendes küsimustes. Ja homme on taas meil teadusnõukoja esindajad, me vaatame kõiki neid numbreid. Nii haigestunuid, nii seda, kes haigestub kui ka haiglate olukorda. Selle pealt peame reaalselt siis otsuseid tegema.
Saan aru, et teadusnõukoda andis teile eelmisel nädalal soovitused palju karmimateks piiranguteks. Vaatasite, valisite, võtsite vaid osa vastu neist. Kõiki päris täismahus ei rakendanud. Miks? Miks te teadlastele päris sadat protsenti ei andnud?
Nagu Irja Lutsar on öelnud – mitte kunagi pole valitsus päris üks-ühele rakendanud neid piiranguid, mida teadusnõukoda on välja toonud. Miks? Selle pärast, et teadusnõukoda vaatab meditsiinilist poolt, aga ühiskondlikku poolt sellest, kuidas mingeid asju järgitakse, vaatavad poliitikud. See ongi kahe koostoimes. Me oleme ju rääkinud ka läbi neid võimalikke variante. Osades asjades me läksime ju karmimaks. Näiteks distantsõppele saatmine. Kuigi teadusnõukoda ütles, et üks nädal [peaks distantsõpe pärast vaheaega kestma] veel, siis me otsustasime märtsi lõpuni [seda hoida].
Aga kaubanduskeskusi te kinni ei pannud. Mis seal argument oli?
Kaubanduskeskuste puhul oli see, et kaubandusettevõtjate liit pakkus ise karmimad meetmed, kuidas piirata seda, mida me tegelikult tahame piirata. Tahame piirata inimeste kontakte ja seda [kehtestada], et nad siseruumides kannaksid maske ja ei koguneks seal gruppides. Kuna kaubandusettevõtjad pakkusid ise, et nad võtavad täiendavad turvatöötajad tööle, kes ei lase sisse inimesi ilma maskideta, ajavad laiali suuremad kogunemised ja nad ka keeravad välja kaubanduskeskuste wifi, mis on noortele oluline.
Neil on 4G ka. See wifi ei ole oluline.
Ei, ei. See 4G on ammu ära kasutatud, kui laps sõidab kord autoga maale ja vaatab samal ajal filmi. Selles mõttes, nende telefonidel on loomulikult erinevad paketid. Aga wifi on noortele oluline ja tegelikult see peaks mõjuma. Kuna nad pakkusid neid karmimaid meetmeid, siis vaatame, kuidas need töötavad. Sellel nädalavahetusel juba olid kontrollid igal pool. Kui neid piiranguid ka ei kohaldata ja ikkagi kaubanduskeskused ei suuda pidada kinni antud lubadustes, siis jah – oleme sunnitud astuma järgmiseid samme.
Ütlesite, et see vaidlus on justkui poliitikud versus teadlased.
Ei öelnud.
Kuidas need jõujooned jaotuvad seal siis? Saan aru, et Tanel Kiik nõuab üldse kõige karmimaid piiranguid?
Ei, nii ka ei ole. See ei ole vaidlus, vaid see on arutelu. Arutelu selle üle, et mis on võimalik ja mis toob tulemust. Üks pool on see, et teed mingeid piiranguid, mis näitavad, et tegutsed väga jõuliselt. Aga kui nendel piirangutel ei ole otsest seost sellega, mida sa soovid saavutada...
Mõni näide?
... siis seda ei ole mõtet kehtestada. Teine asi on vaadata neid piiranguid kogumis. Teadusnõukoja ettepanekul oli ettepanek saata inimesed kaugtööle. Jah, me üritame tööandjatega läbi rääkida. Mina ka olen pöördunud tööandjate poole, et palun – teie saate seda teha, saata inimesed kaugtööle.
Isiklikult helistate-kirjutate?
Ei. Tööandjate keskliidule, kaubandus-tööstuskojale, kellel on tööandjad. Neile tegin pöördumise, et palun saatke inimesed kaugtööle, keda saab saata, et kaitsta neid, keda ei saa saata kaugtööle. See on see, mida nemad saavad teha. Riik ei saa seda korraldada või seadusega teha nii, et nüüd peavad kõik, kes saavad, minema kaugtööle. Küll aga saab näidata riigiasutustes ja ministeeriumites eeskuju.
Muuseumid on päris pahased. Kus see loogika on, et kaubanduskeskused jäävad lahti ja muuseumid pannakse kinni?
Muuseumid olid meelelahutuse kategoorias tervikuna. Seal tekkis palju küsimusi, et miks ühte võtta välja. Näiteks kinod, mis on tühjad niikuinii, kus keegi ei käi, sest midagi vaadata ei ole. Aga kui need jäävad lahti, siis te küsiksite kõik, et miks need jäid lahti, nüüd kõik ju lähevad sinna. Tegelikult see mõte on see, et inimesed suurtes massides ei koguneks teatud kohtadesse. Hea näide on Kumu. Kui te olete viimastel nädalatel käinud Kumus, kus on ka erinäitus, siis see erinäitus on paksult täis inimesi. Nad on üksteise otsas. Paratamatult me ei saa öelda, et seal ei levi nakkus, kui inimesed kinnises ruumis puutuvad tihedalt kokku.
Kui teadusnõukoda ütleb valitsusele, et nende soov on kehtestada uuesti eriolukord. Mis siis valitsus teeb?
Eriolukorda ei ole mõtet kehtestada, sest nüüdseks on seadused muudetud. Mis oli kevadel teistsugune – ei saanud terviseameti või valitsuse poolt piiranguid kehtestada, sest seadus justkui ei lubanud [eriolukorrata]. Aga praegu on meil hädaolukord. Hädaolukorras saab neid piiranguid siis nakkuse levimise tõkestamiseks teha. Eriolukorda seaduse mõttes on vaja siis, kui on vaja tuua sõjavägi tänavatele. See on eraldi meede. Võib-olla see mõjub kõigile niimoodi jõuliselt.
Uhke sõna ju.
Jah, uhke sõna, aga sisuliselt kõiki neid asju, mis meil on vaja, saame teha ka ilma eriolukorrata.
Hädaolukorra seaduse järgi. Kas hädaolukord on kaalutav variant?
Hädaolukord meil ongi praegu.
Ahaa, minu viga.
Hädaolukorda sa ei pea välja kuulutama. Hädaolukord on seadusele vastavalt siis, kui teatud tingimused on täidetud. Selline viiruse lai levik on üks nendest tingimustest. Nii et hädaolukord meil on.
Vaktsiinide juurde. Vaatan pühapäevaseid arve: 310 vaktsineeritud ja 1028 nakatunut. Mul on tunne, et pühapäeviti ei jõua vaktsineerimine nakatumisele järele.
Jah, tuleb vaadata tegelikult tervet nädalat. Eelmisel nädalal vaktsineerisime rohkem kui üle-eelmisel nädalal ja kogu aeg tõstame neid numbreid. Tõepoolest, mis puudutab pühapäeva, siis minu soov on ka, et nädalavahetusel vaktsineeritakse samamoodi. Aga seal tuleb kaks asja. Ühelt poolt see, et tervishoiutöötajad, kes niikuinii vaktsineerimist teevad – nemad peavad tegelema nende samade COVID-haigetega ja on niikuinii suhteliselt ülekoormatud. Teine pool on ka need, kes vaktsineerima saavad tulla. Meil on põhimõtteliselt kaks tasandit. Üks on plaan, mis on meie vaktsineerimine siis, kui meil on eelisnimekirjad, keda me soovime vaktsineerida. Õpetajad, päästjad, tervishoiutöötajad, hooldustöötajad, politsei – on see seltskond.
Need Exceli-tabelid?
Ja siis on riskirühmad. Kui meil on vaktsiini piisavalt, siis juba täiesti üldised nimekirjad inimestest, kes vastavalt vanusele saavad vaktsineerima tulla. Nüüd senikaua, kuni meil on vaktsiinidefitsiit, oleme kokku leppinud, et 2/3 vaktsiinidest kasutame ära riskirühmade peale just selle pärast, et tuua neid riskist välja, et neil oleks vähem raskeid haigusjuhtumeid. Ja 1/3 kasutame ära nende eesliinitöötajate peale, keda ma enne nimetasin. Nädalavahetusel saab vaktsineerida eelkõige neid eesliinitöötajaid, kuna riskirühmade vaktsineerimine toimub eelkõige perearstikeskustes. Täna hommikul arutasime ka, kuidas seda paremini teha. Et kui tekivad võimalused eesliinitöötajate hulgas, et kuidas siis riskirühmasid nendesse kohtadesse vaktsineerima saada. Alates märtsi keskpaigast peaks meil tööle saama digiregistratuur, kus saab vaktsineerimisaja panna kirja. Näiteks täna Tallinnas on ajad täis, aga Raplasse saab minna.
Nii nagu koroonatestimine?
Jah. Aga senikaua, kuni on vaktsiinidefitsiit, peab olema selge, kellel on eesõigus vaktsineerida. See peab töötama siis ikkagi paraku piirangutega. Mis on positiivne, on see, et 80% kõikidest vaktsiinidest, mis on Eestisse tulnud, on juba ära süstitud. 10% hoitakse praegu teise doosi jaoks ja peaksid varsti ka saama süstitud. Ja kümme protsenti on siis laiali veetud erinevatesse kohtadesse, kus vaktsineerimist siis teostatakse.
Meil on vaja siis rohkem vaktsiini massi, et see jõuaks rahvani?
Absoluutselt.
USA kiitis heaks Johnsons and Johnson vaktsiini. Kas see tähendab ka Eestile, et meil on võimalus saada rohkem vaktsiini ja ehk jõuavad inimesed isegi enne maid vaktsineerima?
See, et USA kiitis heaks, otse meile ei tähenda seda, sest Euroopa ravimiamet peab kinnitama samamoodi. Aga taotlus on sisse antud ja vaadates eelmisi vaktsiine, siis kahe-kolme nädalaga on nad saanud oma asjad tehtud. Kui sellel on luba, siis jah, igal juhul on see üks vaktsiin, mida saab Eestis kasutada ja see jällegi omakorda laiendab meie võimalusi.
Kas te ise olete vaktsineeritud?
Ei.
Millal te arvate, et see juhtub?
Siis, kui minu järjekord kätte tuleb. Jällegi – nii kaua, kuni meil on vaktsiinidefitsiit, siis on minu soov küll, et me enamus nendest vaktsiinidest kasutame ära riskirühmade jaoks, et meil ei oleks neid raskeid ravijuhtumeid, et meie meditsiinisüsteem peaks vastu.
Lubasin ka näpuotsaga päevapoliitikat. Küsin esimese asja kohe Jüri Ratta kohta. Kas see häirib ka teid, et ta teeb avaldusi, et peaminister peaks tegema nii või naa või kolmandat viisi? Ta ei ole ju enam peaminister, mis ta juhendab?
Ei, see ei häiri mind.
Olete te temaga suhelnud sellel teemal?
Ikka, ma kogu aeg suhtlen temaga, iga päev. Tal on ka õigus oma arvamusele.
Kas see peaks niimoodi olema, et endine peaminister ütleb uuele peaministrile, mis ta tegema peaks?
Eks igal inimesel on oma stiil. Kes rohkem tahab suuniseid anda, kes vähem. Aga ma ei oska öelda – arvan, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja nii ka Jüri Ratasel.
Kui palju teil praeguses valitsuses Keskerakonnaga hõõrumisi ette tuleb? Kasvõi seesama, nagu enne mainisin, et Tanel Kiik tahab karmimaid piiranguid, teie tahate leebemaid. Kas see käib kuidagi erakonnaliini pidi või on seal individuaalsed arvamused ministritel?
Kõik piirangud, kõik otsused me oleme teinud konsensuslikult. Niimoodi ei saa öelda, nagu te ütlete. Need arutelud on olnud ikkagi väga mõistlikud ja ei saa küll öelda, et ühed tahavad ühte ja teised teist. Arutame kõik asjad läbi ja meie soov on, et valitsuse koostöövõime oleks hea ja selle nimel me töötame. Üldiselt õhkkond on hea ja töine.
Töine?
Jah, nii on. Päriselt.
EKRE esimees Martin Helme ütles Kroonikale, täpselt ei mäleta, kuidas need sõnad olid, aga temalt tuli positiivne signaal, et Jüri Ratas võiks saada presidendiks. Kui me paneksime praegu Reformierakonna, Keskerakonna ja EKRE hääled riigikogus kokku, saakski Ratase presidendiks ära valida. Kas teie poolt tuleb ka roheline tuli?
Kõigepealt peaks Jüri Rataselt küsima, et kas ta soovib presidendiks saada.
Hüpoteetiliselt: ütleme, et läheb.
Siis saab kaaluda. Meie soov on kindlasti president ära valida ja vältida eelmisel korral presidendivalimistel tehtud vigu. Et mida suurema konsensuse me saavutame, seda parem.
Viimasest asjast ka: vahepeal kerkib üles, kuid tegelikult jääb koroona varju. Miks seda vaenukõne kriminaliseerimist vaja on? Mis probleemi see meie ühiskonnas lahendab?
Põhiseaduses on kirjas, et vaenukõne eest on ette nähtud karistus. Et kui sa kutsud üles teatud ühiskonnagruppi vaenama ja need grupid on ka loetletud...
Seal peab olema ka kausaalsus, tagajärg.
Põhiseaduses? Ei, seal on kirjas, et see tegu ise peaks olema karistatav. Kui me tuleme karistusseadustiku juurde, siis vaenukõne on kriminaliseeritud ainult siis, kui mina näiteks kutsun üles kedagi vaenama ja siis lähen ise talle kallale. Siis justkui selle kallalemineku eest saab inimese vastutusele võtta. Aga mitte seda, kes üles kihutab. Ükskord meil oli juba see arutelu riigikogus. Sealt joonistus välja tegelikult see, mulle tundub, et konsensus võiks olla selles osas, et karistusseadustikus oleks raskendava asjaoluna kirjas ka see, et see on tehtud vaenamise eesmärgil. Miks see on oluline? Sellest on olnud ju pikki arutelusid. Kasvõi David Vsevjov on kirjutanud, et kõigepealt teed kellestki vaenlase ja siis on loogiline järg sellele, et kõik oleks hästi, kui ka teda ei oleks.
Oskate mõne näite tuua?
Srebrenica veresaun näiteks. Hakati vaenama mingit gruppi ja lõpuks tapeti 1995. aastal ära 8000 meest.