Kadri Napritson Acuna: mu pere ja sõprade elu on pööratud pea peale
Olen saanud paljudelt toetuskirju, olen saanud küsimusi, mis tegelikult pühapäevasel meeleavaldusel toimus, olen saanud ka hukka mõistmist - ja seda kõike põhjendatult, kuna ma pole suutnud selgitada. Ma pole suutnud selgitada, sest ma olin katki. Ma olin maha tallatud, emotsionaalselt ribadeks. Ma ikka veel olen. Kuni tänase hommikuni tahtsin ma lihtsalt olla kodus teki all, telefonile ja kirjadele mitte vastata. Panin isegi oma Facebooki konto kinni, kuna ma ei suutnud enam seda vihkamist täis trollilaviini hallata. Kuhu ma ka ei lähe, saan ma kommentaare, küsimusi, süüdistavaid pilke – minu, mu pere ja sõprade elu on pööratud pea peale ning tehtud väljakannatamatuks ainult sellepärast, et ma olin pühapäeval kohal ning sekkusin intsidenti, mis oleks võinud lõppeda palju hullemini, kui see lõppes. Pühapäeval tundsin ma end isegi kangelasena, sest läksin vastu päris hirmuäratavatele tüüpidele, kes lapsevankrit kiskusid ning lapse isaga rüselesid. Ma ei hakka õigustama või hukka mõistma kedagi - üks on selge, see laps ei oleks tohtinud seal olla!
Miks ma täna otsustasin kirjutada? Miks ma otsustasin teki alt välja roomata ning avalikuks tulla? Sellepärast, et see pole normaalne, mis minuga tehakse. See pole normaalne, et ma olen saanud vihkavaid kirju, sõnumeid, kõnesid, kus öeldakse, et ma olen vaimuhaige, et mu lapsel oleks ilma minuta parem, et ma kaoks siit Eestist minema jne. See pole normaalne, et mitte ainult ei tambita mind pühapäevase meeleavalduse pärast, mille faktid on moonutatud nii ajakirjanduse kui ka teatud poliitiliste jõudude poolt - nüüd olen ma ka rünnaku all kui naine, kes on välismaalasega abielus, kui ema segaverelisele lapsele, kui tütar vanematele häbiplekiks, kui ühiskonnale kahjulik kodanik.
Kas see ongi uus normaalsus ühiskonnas? Kas see on aktsepteeritav, et ainult sellepärast, et ma olen seotud ühe erakonnaga, mis on meie kõigi põhiseaduslik õigus, peame mina ja mu lähedased kannatama küberkiusamise all selle kõige räigemas vormis. EI, SEE POLE OK!
Aitäh trollid, kes te mind tampisite, sõimasite ning minema kihutada üritasite, aitäh teile ajakirjanikud, kes te otsustasite kogu juhtumit võimendada valeinfoga, aitäh sõbrad, kes te suutsite “uurivat ajakirjandust” nimega “Objektiiv” rohkem uskuda kui mind ning seda jäledat videot oma seinal parastavalt jagasite. Aitäh! Te tegite minust veel tugevama inimese. Te panite mind aru saama, et minu kui kodaniku kohustus on nüüd välja astuda ja kutsuda üles kõiki inimesi, kes on kunagi kannatanud sellise rünnaku all - olgu see siis tumedama nahalise lapse pärast, välismaalasest partneri, seksusaalse orientatsiooni, suurema kehakaalu või julguse eest hädasolijaid aidata! Täna tean ma ühte: "Ma keeldun kartmast!”
