Õpetajate ühendused: Eesti kool on sügava kriisi lävel
Õpetajate järelkasvu nappusest on koolijuhid kõnelenud juba aastaid. Seoses välishindamise aruteluga tõstatasid 2019. aasta sügisel õpetajate järelkasvu olulisuse ka ülikoolide esindajad ning õpetajate aineühendused.
Oktoobri jooksul on ligi 15 õpetajate aineühendust ning Õpetajate Ühenduste Koostöökoda esitanud Riigikogu kultuurikomisjonile omapoolseid ülevaateid õpetajakutse väärtustamisest ja jätkusuutlikkusest. Samuti on tehtud konkreetsed ettepanekud, kuidas aastate jooksul kujunenud olukorda kiiresti lahendama hakata.
„On erakordselt oluline, et õpetajakoolituse keskmes oleks jälle üliõpilased, kes pärast gümnaasiumi on alustanud õpetajaks õppimist. See, et gümnaasiumilõpetajad hakkaksid uuesti väärtustama õpetajakutset ning laheneks järelkasvu küsimus, vajab väga suurt ning põhimõttelist väärtuste ja hoiakute muutust nii ühiskonnas tervikuna kui ka selle liikmete valitud esindusorganites (Riigikogus, volikogudes),“ ütles aineühenduste võrgustiku koordinaator Madis Somelar.
„Muutus peaks toimuma ka täitevvõimu tasandil, eelkõige Haridus- ja Teadusministeeriumis, millel on olulisel määral ressursse seaduseelnõude ettevalmistamisel ning haridust puudutava ühiskondliku mõttelaadi suunamisel. Hariduse väärtustamine Eesti Vabariigis peaks olema parteideülene riiklik prioriteet ning juhinduma hea valitsemise tavadest: olema läbipaistev, ühiskonna liikmeid kaasav ning tulemuslik.“
Õpetajate Ühenduste Koostöökoda on 2011. aastal asutatud mittetulundusühing, mis koosneb kahekümne ühest õpetajate ühendusest. Aineühenduste võrgustik kujunes 2019. aasta lõpul ning sinna on kaasatud ka need aineühendused, mis pole Koostöökoja liikmed. Aineühendustesse on koondunud õpetajad, kes kodanikualgatuse raames edendavad haridusvaldkonda ning haridusvaldkonna tugevate praktikutena mõtlevad kaasa haridusevaldkonna sõlmküsimuste üle. Eesti Haridustöötajate Liit on enam kui 6000 liikmest koosnev ametiühing.
