VILJA KÜSIB | Urmas Viik: Pärnu härra vaimne eelkäija on Nikita Hruštšov, kes sõimas avangardiste pederastideks ja lubas kõik vangi panna
(1)Minu meelest oli see Pärnu nõmiku (Johannes Aaviku sõna ignorandi kohta - VK) kunstiteemaline etteaste kohutavalt naljakas. Teie meelest äkki mitte? (Vaata uuesti siit.)
Oli ikka naljakas. Kõhklesin pikalt, kas sellisele ülimalt kentsakale pretsedendile peaks üldse tähelepanu pöörama, seda enam, et see on juba niigi palju tähelepanu saanud. Kõnealuse munitsipaalpoliitiku puhul on tegemist inimesega, kellel on ju võimuraasukesed peos: ilmselt on tal voli midagi käskida, keelata või lubada. Ja kui nii mõtelda, siis ei olegi see nii väga naljakas.
See mees, kes otsis piltidelt Martat ja lehma ega leidnud sugugi, otsustab ju linna raha jagamise üle. Juba sellepärast ei peaks seda etteastet süütuna vaatlema?
Nojah. Härra oli kõvasti vaeva näinud slaidide leidmisega, aga ma ei tea, kas ta endale teadvustas, et suur osa neist piltidest, mida ta näitas, olid sada aastat vanad. Tema vanavanemad ei olnud ehk veel sündinudki, kui need mehed juba kunsti tegid. Tema nimetatud teosed on ajaproovile vastu pidanud, selles ei ole küsimustki. Ilmselt tundis härra rahvasaadik ennast pärast istungit üsna hästi, küllap mõtles, et tegi puust ja punaseks, kuidas selle kunstivärgiga on. Võib-olla oli see üks säravaid hetki tema elus.
Aga eks tal on mastaapsed vaimsed eelkäijad. Tuletagem meelde näiteks Nikita Hruštšovi, kes laamendas 1962 Moskvas avangardistide näitusel – kus esines muide ka Ülo Sooster – , sõimas kogu seltskonda pederastideks ja lubas nad kõik vangilaagrisse ja vanglasse saata. Varasemast on teada Joseph Goebbelsi kureerimisel toimunud Müncheni näitus kolmekümnendate lõpus, kus näidati saksa vaimule võõrast degeneratiivset kunsti, juudi elemendi imbumist aaria rassi sekka. Kogu propagandistlik atribuutika tegutses selle huvides, et näidata ekspressionismi ja ka teisi kunstivoole halvas valguses. Pärnu saadik oli muidugi natuke leebem, aga tal ei ole ka vajalikke teadmisi ja propagandistlikke oskusi – oma vaimult ta siiski meenutab nimetatuid.
Totalitaarsed režiimid on alati soovinud ette kirjutada, missugust loomingut tohib üldse viljeleda. Ei saa öelda, et praegu oleks Eestis võrreldavat lahti, kuid seemned on vist juba külvatud?
Põhimõtteliselt küll. EKRE näol on tegemist parteiga, mis sekkub kunsti protsessidesse.
Nad rääkisid juba enne võimulesaamist, kellelt kõigilt peaks raha ära võtma. Sirbilt, Müürilehelt, NO99lt. Konkreetseid tegusid pole õnneks palju ette näidata.
Ja tegelikult jääb ikkagi hämaraks, mis see rahvuslik kunst on. Ilmselt ei suuda nad seda selgitada ka tulevikus, sest see ongi võimatu ülesanne. Kui pöörduda tagasi totalitaarsete ühiskondade kunstimudelite juurde, siis neil on ühised stilistilised parameetrid. Nad kõik väärtustavad klassikalist kunstimudelit, klassitsismi või realismi. Natsi-Saksamaal oli klassitsismi element tugevam, Nõukogude Liidus, Mao Zedongi aegses Hiinas ja Põhja-Koreas võib-olla natuke nõrgem.
Realism on kõigi nende kunstivoolude vorm. Selline kunst ülistab patriotismi, tööd, sõprust, truudust riigile. Üks markantseid ja härra rahvasaadikule ilmselt südamelähedasi näiteid tuleb Põhja-Koreast. Praeguse diktaatori vanaisa Kim Ir Seni ajal olid pooled maalid temast ja pealkirjad umbes sellised: Kim Ir Sen suundumas koos pioneeridega päikesetõusu poole, vaatama oma lapsepõlvepaiku jne. See kunstiideaal, mida lugupeetud poliitik väljendas, võikski Põhja-Koreasse kuuluda. On ka teisi võimalusi: rahvusromantism, biidermeier, aga Põhja-Korea näide on kõige täpsem.
Nõukogude Liidu ajast ei ole palju kunstiväärtuslikku loomingut ju ka mäletada?
NSV Liidus olid erinevused regiooniti päris suured. Eestis põrandaalust kunsti ei eksisteerinud, sest ahelad olid natuke lõdvemad kui mujal. Moskvas seevastu eksisteeris põrandaalune avangard.
Teiegi alustasite loometeed nõukogude ajal, kuivõrd tundsite ise tollal survet?
Mäletan nõukaaega tudengi ja kunstihuvilisena, kunstnikutegevus jääb mul suuremalt jaolt iseseisvuse aega. Otsest kokkupuudet võimuga mul sel ajal ei olnud. Loomulikult ma tean, kuidas erines see maailm Eesti Vabariigi aegsest maailmast, kuidas hierarhiad ja kunstisüsteem muutus.
Küll aga ei sobi osa teie teoseid praegusele võimule. Eelmise aasta sügisel sai teatavaks, et riigikogu esimees Henn Põlluaas on eemaldanud parlamendi ruumidest kaks teie graafilist lehte, sest ühel olevat olnud reas mustanahalised, teisel valgenahalised inimesed. Kelle teosed need olid, ta ei teadnud. Tol korral ei õnnestunud teie kommentaare saada, kõnelgem sellest nüüd. (Saadet Henn Põlluaasaga vaata siit - VK.)
Tookord ei õnnestunud mind kätte saada, olin ära. Oleksin hea meelega kommentaare jaganud. See sündmus ei raputanud mind, aga üllatas küll. Kunstnikule toob selline asi tähelepanu, seda oli telefonikõnede hulgast näha. Küsiti, kelle omanduses need tööd on, kas ikka riigikogu omad.
Nad on vist ikka veel riigikogus?
Ma ei tea, need ei ole minu omanduses. Riigikogu on nende omanik.
Helistajad soovisid neid teoseid ära osta?
Jah, just. Tolle juhtumi taustal võis jääda mulje, et tegemist on mingite paduradikaalsete töödega (loe siit, missugustest teostest käib jutt - VK). Tegelikult otse vastupidi. 1990. aastate lõpule omaselt katsetasin graafika traditsioonilisi vormide sulandamisega kaasaegse kunsti voolusängi. Need on tööd on mõistetavad nii traditsioonilisema kunsti austajale kui ka sellisele, kes oskab lugeda kaasaegset kunsti. Tegemist on kunstiajaloo reprodutseerimisega: seal on barokimeistrid nagu Rembrandt ja Velázquez, Wiiralt Eestist. Ja Warhol. Ikoonilised kunstnikud. Iga töö oli sisuliselt originaal, need graafilised lehed olid trükitud primitiivsel meetodil omavalmistatud paberile. Mustad ja valged inimesed olidki Velázquezse printsess Margaritad, Riigikogu spiiker oleks ehk võinud natukene huvi tunda, mida need tähed teoste all tähendavad.
Te olete näinud neid Põlluaasa ja tema abikaasa töid, mis ta teie omade asemel üles pani?
Ainult fotode pealt.
Kas nii on võimalik anda hinnangut nende kunstiväärtuse kohta?
Ei ole. Ja ega ma oskagi pahane olla selle peale, et ta sinna oma ja pereliikmete tööd üles pani, sest harrastuskunstnikul ongi vähe võimalusi silma paista. Riigikogust käib palju rahvast läbi. Küsitakse, kelle tööd? Mina enda tööd, saab vastata. Oo, te olete ka maalija. Jne. Kes meist siis edev ei oleks?
Kuidas teie tööd üldse riigikogusse jõudsid?
Kui ma õigesti mäletan, siis oli tollal riigikogus suurem renoveerimine, ruumid kujundati ümber ja pandi üles uus kollektsioon. Need konkreetsed tööd ei olnud aga sisekujunduslik projekt. See seeria on saanud 90ndate aastate lõpus hulga auhindu: nii kulka väikese aastapreemia kui ka UNDP preemia, Wiiralti kunstiauhinna. Need on hinnatud tööd.
Kui nüüd riigikogu teie uuemeid teoseid tahaks eksponeerida, mida vastaksite?
Eks siis pea mõtlema. Mul on riigikoguga ka see seos, et olen neile mitu aastat jõulukaarte teinud. Mul on seal ka mitu näitust olnud.
Poliitikud rõhutavad meelsasti, et igaüks võib kunsti kritiseerida. Seda on raske vaidlustada, sest iga teos luuakse publikule. Kus lõpeb poliitiku õigus oma eelistusi väljendada ja algab kunsti survestamine, mis võib viia totalitarismi ilminguteni?
Poliitik võib rääkida, mis sülg suhu too – kui sellele ei järgne tagajärgi. Kunsti on rumalal inimesel lihtne kritiseerida. Võtame Arvo Pärdi – lööd mõne korra sõrmega vastu klahvi, no on see muusika? Ja need pealkirjad, kas minu valijad saavad teoste pealkirjadest aru? Kui ei saa, siis kanname maha või?
Kas lihtsus ja arusaadavus peaks üleüldse olema kunstile olemuslik mõõde?
Ei, ei peaks. Kuid kommunikatsioon on tähtis. Ent suhelda saab vaataja või kuulajaga, kes ise seda soovib ega ole ennast ette sulgenud kõigile mõttekäikudele. Kui hakkame nõudma, et kunst oleks kõigile arusaadav, siis jõuame saate alguse juurde tagasi.
Kui palju mõtlete teie oma teosed luues vaataja peale?
Eks see anonüümne vaataja ikkagi kuskil kuklas tiksub. Praegu olen ma hõivatud rahvusvaheliste koomiksi- ja animatsioonilaadsete projektidega. Selles mõttes töötan ma nagu filmioperaator, kellele antakse teatud suunised: ka nii on võimalik. Aga isiklike projektide puhul – see, kes ütleb, et ta üldse vaataja peale ei mõtle, ei ole vist siiras.
Nõukaajast on pärit ütlemine: kunst kuulub rahvale. See seisukoht ilmselt meeldib ka Pärnu ignorandile?
Aga kes see rahvas on?
See on hea küsimus. Defineerigem rahvas.
Kunstipublikut on vähe, kas nemad siis ei ole rahvas? Kas rahvas on see, keda on üle 50 protsendi? Ma ei tea. Rahva mõistet kasutatakse pidevalt populistlikus võtmes.
Poliitikud eeldavad muidugi, et rahvas on nende valijad. Ent kas on üldse kellelgi õigus öelda, kes on rahvas?
See on hea küsimus. Ma arvan, et ei ole. See teebki Pärnu poliitiku valijatele kunsti tarbimise keeruliseks.
Olete väikest viisi mõisnik, olete uuendanud Kuivastu mõisa kõrvalhooned. Kuivõrd on tegu kunstiprojekti, kuivõrd eluruumi kujundamisega?
Natuke mõlemat. Mõisnik ma kindlasti ei ole. Olen küll Kuivastu mõisa jäänukid üles ehitanud ja seal on tekkinud terve elukeskkond. Seal on mul ka väike galerii ning enda ja oma pere järgi korraldatud maastik. Tänapäeval on vahemaad nii väikesed, arvan, et jäängi niimoodi Tallinna ja Muhumaa vahet jõlkuma. Rahvakunstist ei ole ma sugugi kaugel, Muhu teemaga on mul seotud olnud mitu näituseprojekti.
