Suri maalikunstnik Nikolai Kormašov
Eesti kunstnike liidu teatel sündis kunstnik 28. augustil 1929. aastal Muromi oblastis, õppis aastatel 1947–1951 Ivanovo Kunstikoolis ja 1951–1957 Eesti Kunstiakadeemias, pärast lõpetamist jäi ta vabakutselisena tööle Tallinna ja temast sai sillaehitaja vene realistliku maalitraditsiooni ja Eesti kunsti eksperimenteerivamate vormiotsingute vahel. Olles aastast 1959 Eesti kunstnike liidu liige, pälvis ta oma loomingu eest Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1975), 1980 sai Kormašov Eesti NSV rahvakunstnikuks. 1999 autasustas Eesti vabariik kunstnikku Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Kormašov oli suurim vana vene kunsti asjatundja Eestis, tema ikoonimaalist inspireeritud eetiline ja esteetiline väärtussüsteem sai aluseks 1960. ja 1970. aastate Eesti maalikunsti jaoks oluliste teoste loomisel, Kormašovi ekspressiivset ja monumentaalset loomingut seostati 1960ndatel nn karmi stiiliga – “Kalurid” 1963, “Raudbetoon” 1965, “Noored ehitajad” 1967 jne. 1970ndatel pöördus ta filosoofiliselt analüütilise maali juurde – “Uue küla inimesed” 1970, “Roheline kevad” 1972, “Leib” 1975 jpt.
Nikolai Kormašov oli Eesti maalikunsti üks peenendunuma värvivaistuga koloriste, kes kasutas võrdselt nii tugevaid kontrasttoone ja vastandvärve kui ka pehmeid ja harmoonilisi akorde. 1974. aastal sai ta maalide “Minu Eestimaa” 1973 ja “Pojad I-II” 1972, 1973 eest Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.
Kormašovi 1980. aastate poeetiline maalikeel põlistas Setumaa ainetel loodud intiimseid külaelustseene, maastikke ja natüürmorte (“Mi olõmi seto´h”, 1986–94).
Lõi oma restaureerimiskoolkonna
Kunstnik, kes suure osa oma elust tegutses vabakutselisena, oli tegev ka oma restaureerimiskoolkonna loojana, aastatel 1977–1979 oli ta Eesti Kunstimuuseumi maalirestaureerimiseosakonna juhataja. Kunstniku looming sai juba 1960ndatest alates lahutamatuks osaks Eesti rahvuslikust maalitraditsioonist, samas oli Kormašov taastatud Eesti vabariigi ajal tegev ka Vene muuseumi loojana, neisse kümnenditesse jääb ka tegutsemine ikoonimaalimise ja -restaureerimise eriala käivitamisel Eesti Kunstiakadeemia kolledžis.
Kunstniku looming 1960ndatest kuni 1990ndateni on talletatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone Fondi, Tretjakovi galerii (Moskva), Vene Muuseumi (Peterburg), Ludwigi Muuseumi (Köln), Armeenia Rahvusgalerii (Jerevan) jpt kogudes üle maailma.
Kormašovi viimasteks isikunäitusteks jäävad Tallinna Kunstihoone galeriis 2009. aastal toimunud kunstniku 80. juubelit tähistav retrospektiiv ning Haus Galeriis samal aastal toimunud näitus “Alguses oli etüüd”.
Mälestus alati heatahtlikust, kuid nõudlikust, kõrgendatud eetikareeglite järgi elavast inimesest jääb teda tundnud kolleegide südamesse. Nikolai Kormašovi vaimsus veenis, et kunstnikuks olemine pole lihtsalt ühe kutsumuse järgimine ja õpitud ameti praktiseerimine – vaid ülim missioon inimese jaoks siin maailmas. Kormašovi enda looming ja elukäik teenäitaja ja sidemehena, poolsuste vahendajana, on meile, siiajääjatele, heaks eeskujuks.
