Tagasiside emalt end katkuhaigena tundnud teisele emale: mina jälle tundsin, et mind kaitsti
Kerli viibis enda sõnul hetkel, kui intsident teise ema ja arsti vahel aset leidis, samas koridoris ning ta nägi ja kuulis kõike pealt. Samal ajal õmmeldi teisel pool seina Kerli narkoosi all oleval 1,3 aastasel pojal keelt - kokku tehti 10 õmblust ja esihammastest jäi laps üldse ilma. Nii nagu Liisa, oli ka Kerli sõitnud Lastehaiglasse oma autoga, 100 km kauguselt, sest kiirabi ei saanud nii kiiresti tulla ja olukord oli pakiline. “Lähimat õmblemisvõimalust polnud, sest kohalikus haiglas pole nii väikestele anestesioloogi. Ühesõnaga, olin läbinud nelja-tunnise kadalipu kodust kohalikku haiglasse, sealt Tallinnasse. Näinud oma vereklompe oksendavat last, talunud tema paanilist nuttu, näinud kui tõsiselt võtavad meditsiinitöötajad oma tööd ja koroona tõttu tarvitusele võetud meetmeid. Tundsin, et nüüd aidatakse ja kohe on kõik möödas,” rääkis Kerli.
Kerli nägi, kui koridori tuli naine (Liisa) oma väikese lapsega. Kerli hoidis enda sõnul veidi kaugemale, sest ei soovinud kooroonaviiruse ohu tõttu võõraste inimestega kokku puutuda. Kerli kuulis Liisa poolt eelnevalt kirjeldatut, et arst küsis ema käest täpsustavaid küsimusi. Selgus, et poiss on koroonat põdenud. Ema ütles, et nüüd on ta terve ja peres keegi teine pole põdenud. “Arst jälle ütles, et te ise olete ju ka kontaktne olnud ja peaksite oleme teises osakonnas. Jah, arst rääkis väga resoluutselt. Samas, mina oleksin selle ema asemel vabandanud ja küsinud, kuhu ma minema pean. Sellega olekski kogu olukord lahendatud. Naisterahvas aga raius sama resoluutse häälega nagu arstki, et ta laps on terve ja tema ise ka. Nad vaidlesid ikka jupp aega. Lõpuks oli ta nõus teise osakonda minema. Mina küll ei tundnud, et temasse kui katkuhaigesse suhtuti. Tundsin, et mind kaitsti. Olin sellel päeval juba teises haiglas ja igal pool suhtuti koroonasse äärmise tõsidusega. Mitte ainult haiglas,” kirjeldas Kerli.
Ta lisas, et oli selleks ajaks oma lastega koduseinte vahel istunud juba mitu nädalat ja haigla oli viimane koht, kuhu koroona ajal sattuda oleks tahtnud. “Veel vähem soovisin seal kohtuda koroonahaigega. Käin siiani cutasepti pudel taskus. Veel vähem olukorras, kus mu laps on kaotanud verd ja on nõrk,” rääkis Kerli enda tunnetest.
Kerli soovitab Liisal end panna arsti või tema ehk Kerli, teise ema asemele. “Mina läksin haiglast koju ja rääkisin, et nägin haiglas ühte ema, kes arstiga vaidles, sest polnud nõus õigesse osakonda minema. Ütlesin lastele, et loodan, et ta oli ikkagi terve ja me ei jää haigeks. Samamoodi võiks kirjutada loo, et haiglas oli üks ema, kes ei tahtnud reeglitele alluda. Pannes võib-olla ohtu arstid, nende pered, minu, minu pere.”
Kerli mõistab intsidendi keskel olnud arsti, viidates, et haiglas on koroona ajal omad reeglid ja seal on eluliselt oluline, et igaüks käiks mööda ettetõmmatud joont - nii arstid kui patsiendid. Kerli hinnangul peame me kõik koos pingutama ja koostööd tegema, et viirus ei leviks. “Kas nii resoluutselt on vaja? Ilmselt mitte. Oleks saanud ka teisiti, aga pada sõimab katelt. Jah, ma mõistan ka seda ema. Tal oli mure ja see vajas lahendamist. Jah, teid juhatati valesse osakonda. Aga milleks vaielda!? Teile ju öeldi, et minge õigesse osakonda ja teid tullakse ja aidatakse. Nägin pealt, kuidas arstid enne teie juurde tulemist ennast riidesse panid. Uskuge, lihtsam oleks see õmblus või plaaster olnud sealsamas esimeses osakonnas teha. Ohutus aga ennekõike,” leidis Kerli, lisades, et igal olukorral on mitu tahku. “Proovigem osata neid kõiki näha.”
