Tuulepargi rajajate lünklik äriplaan
„Möönan, et ehk oleksime juba varem pidanud siia kohale tulema,” ütles Ritchie. Mõlemad mehed kinnitasid kui ühest suust, et edaspidi hakkab neid Eestis nägema vähemalt korra paari kuu jooksul. „Head avalikud suhted ja läbisaamine kohalikega on meie jaoks väga olulised. Järgmisel reisil käime Hiiumaal kindlasti ära!” lubasid mehed.
Hiiumaa üllatus: UNESCO?
Ritchie ja Wray rõhutasid korduvalt oma koostöövalmidust, kuid demonstreerisid mureliku arendaja kohta ka ootamatult suuri teadmistelünki. Nii näiteks oli meestele üllatuseks, et Hiiumaa kuulub UNESCO biosfääri kaitsealasse. „UNESCO? Luban, et kindlasti süveneme nendesse piirangutesse, mida kaitseala staatus seab,” lausus Ritchie. Hiljem kinnitas ta, et firmal on varasemast kogemusi ka kaitsealadel tegutsemisega.
Teiseks ei osanud mehed vastata küsimusele, millega kavatsetakse tagada energiatootmise varustuskindlus. „Tutvume Eesti seadustega, meil on Tallinnas eraldi juriidiline nõustaja,” väitsid nad. Ometi jäi vägisi mulje, et meestele oli jutt Eesti seadustest, mis nõuavad investorilt alternatiivse lahenduse väljatöötamist, üllatuseks. „Töö on etapiviisiline ning esmalt lahendame keskkonnamõjudega seotud küsimused,” vastas ettevõtte finantsjuht mõneti ootamatult terviklikku äriplaani puudutavale küsimusele.
Samuti kuulsid mehed esimest korda praegu väljatöötatavast riiklikust taastuvenergeetika teemaplaneeringust, mis võib nende plaanid üleüldse teostamatuks muuta. „Loomulikult tegutseme kooskõlas Eesti seadustega. Me ei kavatse enne otsustavaid samme astuda, kui siinses õigusruumis on tingimused paigas,” märkis Ritchie.
Sama moodi ei osanud mehed midagi konkreetset kosta firma presidendi, endise Moskva ärimehe Viktor Belilovski Vene võimuringkondadega seotuse kohta. Lisaks ei olnud Wrey ärisaladusele viidates nõus nimetama ühegi Greta Energy suuraktsionäri nime. „Võin kinnitada, et nad on Kanada kodanikud. Jah, nende seas on ka üks endine Venemaa kodakondsusega isik,” ütles Wrey.
Pressikonverentsi lõppedes kinnitas Wrey siiski, et Hiiumaa tuulepargil pole Venemaaga ja Nord Streami kavandatava gaasitoruga mingeid kahtlasevõitu seoseid. „Teame, et tegu on Eestis tundliku teemaga. Kinnitame, et Eestimaa julgeolekut mõjutada võivaid seoseid meie vahel ei ole ja protsess peab olema läbipaistev,” ütles ta. Kõik tähtsad otsused võetakse meeste sõnul vastu firma peakontoris Torontos.
Miks siiski Eesti? „Me ei taha siseneda juba küllastunud turgudele, nagu Saksamaa, Hispaania või Taani. Eesti kasutab praegu vaid 5% ulatuses taastuvenergiat, ent aastaks 2020 peab see olema 20%. Seega on siin turul ette näha suurt kasvu.”
Heasoovlikud mehed ei veennud
Hiiumaa tuuleparki arendava Greta Energy esindajad kinnitasid, et pargi lõplik suurus ja võimsus pole veel kindlad. „Juttu on kuni 500-megavatisest tuulepargist. Lõplik otsus sõltub reaalsetest vajadustest,” ütlesid Martin Ritchie ja Christian Wray. Praegu tegeletakse tuule mõõtmisega, uuringud võtavad aega umbes kaks aastat.
Ei Ritchie ega Wrey ei osanud öelda, kui kaugele rajataks tuulikud inimeste majapidamistest Hiiumaal: kas aluseks võetaks minimaalne seadusega ette nähtud kaugus ehk 500 meetrit või peaks see olema neli kilomeetrit, nagu näitavad viimased madalsagedusega müra puudutavate uuringute tulemused. „Kui teil on teadusartikleid, siis oleksime lisamaterjalist väga huvitatud.”
Tuulepargi vastu on hiidlased kogunud juba ligi 7000 allkirja. „Ennekuulmatu arv allkirju on hiidlastelt endilt,” ütles tuulepargivastaste eestkõneleja Kristi Ugam, kelle sõnul oli kanadalaste puhul tegu heasoovlike inimestega. „Mul on hea meel, et nendega oli võimalik vahetult rääkida. Samas ei veennud meid ükski vastus,” tõdes Ugam.
