VAATA JÄRELE JA LOE | Vilja Kiisler küsis, Mihhail Kõlvart puikles vastamisest kõrvale

Tallinna linnapea, keskerakondlane Mihhail Kõlvart on öelnud, et oli selle võimuliidu loomise vastu. Samas on ta kinnitanud, et praegune koalitsioon oli ainus võimalus säilitada venekeelne kooliharidus. Kuidas need kaks väidet omavahel kokku sobivad, uuris ajakirjanik Vilja Kiisler.

Reformierakonna esitatud eestikeelse hariduse eelnõu lükati eile riigikogus tagasi, koalitsioonierakonnad esitasid oma eelnõu, mis keskendub toetamisele, arendamisele, täiustamisele, tähelepanu otsustanud haridusteema kalevi alla panna?

See ei ole õige arusaam. Meil on ühiskonnas kaks müüti. Esimene: probleem on selles, et venekeelsed inimesed ei soovi eesti keelt õppida. Riigikontrolli audit näitab, et peamine probleem on seisneb selles, et avalik sektor ei suuda rahuldada kõiki vajadusi: soovijate arv on vähemalt kümme korda suurem kui avaliku sektori võimekus. Sama lugu on koolis. Teine: vene kool on teine planeet, kus kõik räägivad vene keeles, eesti keelt keegi ei õpi ja ka eesti keeles ei õpi keegi. Kui me soovime midagi arendada, siis on vaja ressurssi juurde anda.

Te viite jutu teisele tasandile, küsimus oli, miks koalitsioon on otsustanud selle teemaga mitte tegeleda. Nii peaminister Jüri Ratas kui ka haridusminister Mailis Reps on varem möönnud, et ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek on ka Keskerakonna kaugem eesmärk nagu Reformierakonnal, Isamaal ja EKREl, küsimus on tähtaegades.

Räägime siis definitsioonidest. Mida see ühine haridus tähendab? Ühine haridus on ka praegu olemas. Meil on riiklik õppekava, mis kehtib nii eesti- kui ka venekeelses koolis.

Me räägime ikkagi eestikeelsest haridusest. Mis Keskerakonna eesmärk praegu on? Kas eestikeelne haridus peab tulema või ei, ja kui kui peab, siis mis aja jooksul?

Ma ei ole nõus seda teemat arutama, kui definitsioon ei ole selge. Teeme selle selgeks.

Defineerime siis täpsemalt. Räägin eestikeelsest haridusest Reformierakonna, Isamaa ja EKRE eesmärkide mõttes: et õpe oleks üldhariduskoolides eestikeelne.

Aga mida see sisuliselt tähendab? Kas seda, et järgmisest õppeaastast on kõigis vene koolides eestikeelsed õpetajad, nagu pakkus Reformierakond? Kas meil on nii palju õpetajaid? Isegi eestikeelsetele koolidele ei jätku, ja ei jätku ka pikemaajalises perspektiivis. Seda tuleb tunnistada. Kas see tähendab seda, et paneme järgmisest aastast eesti- ja venekeelsed koolid kokku? Selleks ei ole meie ühiskond valmis, ja võib-olla on selleks vähem valmis eestikeelne kogukond. Viimane võimalus: vene õpetaja hakkab vene koolis vene lapsi õpetama eesti keeles.

Te kaardistate eri võimalusi, aga ei vasta küsimusele, kas Keskerakonnal on mõni konkreetne eesmärk või ei ole.

Mul on konkreetne vastus. Mina arvan, et sellega, mida valitsuse programm kirjeldas, tulebki tegeleda. Tuleb luua võimalusi eesti keelt õppida, aga see ei tähenda, et vene kool kui institutsioon peaks kaduma. See vajadus aastate jooksul väheneb, aga ei peaks olema eesmärki, et Eestis ei oleks ühtegi vene kooli.

Nii et vene kool Eestis oli, on ja jääb?

Viimased kolmsada aastat on olnud. Igal aastal hariduse vorm ja sisu muutub. Igas vene koolis peab olema tagatud eestikeelne õpe. Kas vene kool saab olla ühise haridussüsteemi osa? Jah, saab. Samamoodi, nagu Inglise Kolledž, Prantsuse Lütseum või Saksa Gümnaasium.

Nii et selle eesmärgi poole, mida Ratas ja Reps on varem nimetanud, enam ei liiguta?

Ministeerium tegeleb pidevalt sellega, et koolidele ressurssi anda. Ei ole seda ressurssi, tuleb tunnistada. Ei ole piisavalt õpetajaid. Valitsus annab selge signaali, et eesti keel on prioriteet.

Ütlesite Baltnewsile, et kõige olulisemaks faktoriks luua praegune koalitsioon kujuneski „selge arusaam sellest, et see oli ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus”. Miks ütlesite seda Baltnewsile, aga mitte eestikeelsetes kanalites?

Keegi ei saa öelda, et ma vastan küsimustele erinevalt olenevalt sellest, mis keeles neid esitatakse. Räägin vene keeles ja eesti keeles samamoodi, et vene kooli tuleb säilitada. Ma ei öelnud, et see oli peamine või ainuke põhjus, aga tõepoolest, sellel on argumendid. Meil on (koalitsioonis – VK) juba ühtne arusaam sellest. Mitte kõigis aspektides ja mitte kontseptuaalselt, aga kõige tähtsam on, et kõik koalitsioonipartnerid saavad aru: eesti keele õpe peab olema kvaliteetsem. Kõik koalitsioonipartnerid saavad aru, et lastega eksperimente korraldada ei ole vastuvõetav. Vahe on selles, et EKRE ja Isamaa puhul on juttu ainult eestikeelsete laste tulevikust, Keskerakonna puhul on juttu nii eesti- kui ka venekeelsete tulevikust.

Kuidas te saavutasite selle, et Isamaa ja EKRE loobusid eesmärgist, mis oli neile nii oluline?

Meil on ikka ideoloogiliselt erinev arusaam pikemaajalise perspektiivi asjus.

Nad mõlemad on venelaste teemal vait, pärast seda, kui nad valitsusse said.

See, kui inimesed, eriti poliitikud ei solva teisi inimesi, on ju positiivne. EKRE ja Isamaal on teine aruaam tulevikuperspektiivsist kui Keskerakonnal, aga ei ole vist võimalik luua sajaprotsendiliselt ühtset arusaamist.

Eestikeelses meedias olete rõhutanud, et olite selle koalitsiooni sündimise vastu. On aga ka väidetud, et nimelt teie olete üks selle võimuliidu arhitekte, sest saite selle tehinguga Tallinna linnapeaks. Kuidas sellega siis on, olite vastu või poolt? Kuidas on praegu?

Pärast valimisi ütlesin välja, et minu meelest oleks parem olla opositsioonis. Aga päriselus seavad poliitikud endale teisi eesmärke, mida saab saavutada ainult võimul olles. Minu arusaamine erines erakonna ühisest arusaamisest.

Suvel rääkisid EKRE poliitikud terve eetri täis. Tundus, et Elmar Vaheri ametistkangutamise kaasuse pärast võib valitsuskoalitsioon laguneda, aga ei lagunenud. Kas siis Keskerakonnal ja teil EKRE asjus mingeid punaseid jooni ei olegi?

Vastutustundlik poliitik peab mõtlema vähemalt kaks-kolm sammu ette. Kui praegune koalitsioon ei sobi inimestele, riigile ja ühiskonnale, siis peaksime mõtlema selle peale, mis saab edasi. Tuleb teine koalitsioon, missugune? Koalitsioon ei ole ainult matemaatiline valem, kuidas hääled kokku tulevad. Teine koalitsioon peaks olema koos Reformierakonnaga, teist alternatiivi ma eriti ei näe. Aga signaalid, mida Reformierakond pärast valimisi ühiskonnale edastas, ei lähe kokku võimalusega, et nad oleksid valmis valitsuses olema.

Et praegune koalitsioon sündis, ei ole mitte ainult EKRE võit, vaid ka Reformierakonna kaotus. Reformierakonnal oli võimalusi luua koalitsioon. Teiseks, nelja-viie kuu jooksul ei ole me näinud mitte ühtegi konstruktiivset ettepanekut Reformierakonna poolt, kui mitte võtta arvesse jälle laua peale pandud rahvuslikku kaarti. Ja siis tekkis küsimus, mida te siis varem ise tegite sellesama haridusega 17 aasta jooksul. No ja see umbusaldus koos kommentaariga, et Reformierakond ei usu selle läbiminekut ja et kõik neid vihkavad – kas tõesti on see erakond valmis olema valitsuses?

Lähme korra sammu tagasi: kas tolles Elmar Vaheri kaasuses oleks mõni EKRE minister pidanud oma ametist loobuma, kuidas oleksite teie toimunule reageerinud Jüri Ratase asemel?

Vaatame, kuidas see keiss lõppes – mõlemad konflikti osapooled tunnistasid, et nad olid võib-olla liiga emotsionaalsed, ja olid valmis koos edasi töötama.

Kas üks Helmetest oleks pidanud tagasi astuma või ei oleks?

See lugu lõppes suhteliselt adekvaatselt. Ka minister (rahandusminister Martin Helme siseminister Mart Helme ülesannetest – VK) tunnistas, et tema käitumine oli liiga emotsionaalne.

Aga kas oleks pidanud tagasi astuma või ei oleks pidanud?

Järgmine küsimus on see, missugune on see vastutus, mille poliitik võtab. Seda otsustab iga poliitik ise.

Härra Kõlvart, ma küsin neljandat korda: kas üks Helmetest oleks pidanud tagasi astuma või ei?

Seda tuleb küsida nende käest.

Aga mis on teie vastus?

Mina vastaks siis, kui keegi minult minu kohta samalaadse keissi puhul küsiks. Siis ma saaksin vastata.

Nii et te ei vasta täna sellele küsimusele?

See on küsimus konkreetsele inimesele. Poliitilist kultuuri enda sees mõõdab igaüks ise.

Äkki võiks koalitsioonil olla ka ühine poliitiline kultuur. Aga pöörame tagasi oravate juurde.

Reformierakond võiks siis ka umbusaldusi esitada konkreetsele ministrile.

Jüri Allik kirjutas ühes arvamusloos, et kui oravad jätaksid peaministritooli Jüri Ratasele, tuleks kõne alla nn presidendikoalitsioon ja saaks teha kokkuleppeid eri teemadel. Kuivõrd Keskerakonnas sellise variandi peale praegu mõeldakse?

Mina küll ei tea, et toimuksid läbirääkimised, kuigi ma olen lugenud mitmesuguseid arvamusartikleid sel teemal. Aga ma ei saa öelda midagi läbirääkimiste kohta. Mulle tundub, et kui mina ei tea, siis ei ole neid tõenäoliselt olnudki.

Kui teie ei tea, siis ei ole olnud, see on ilmselt täpne. Aga miks ikkagi räägiti Jüri Ratase saatmisest volinikuks Kadri Simsoni asemel?

Ei ole õige, et igakord, kui me räägime koalitsioonist, siis ei räägi me mitte väärtustest, vaid ametikohtadest. Selle taga ei ole eriti palju sisu. See on konkreetsete inimeste soovide või ambitsioonide küsimus ja ei peaks olema primaarne.

Inimeste käitumise hindamise järgi, tulles tagasi Vaheri kaasuse juurde, võikski väärtusplatvorm väljenduda. Aga kuidas valmistub Keskerakond selleks, et võita kohalikud valimised ja säilitada ainuvõim Tallinnas?

Ma ikkagi vastaks konkreetsemalt sellele küsimusele. Kirjutasin, et minu meelest ei olnud see käitumisviis (Helmete oma – VK) õige. Aga vastutus on isiklik asi. Meil ei ole sellist mõistet nagu kollektiivne vastutus.

Kui te saate peaministriks, peate selliseid otsuseid langetama hakkama.

Jaa, ja võib juhtuda ka nii, et mingil hetkel võtab peaminister isikliku vastutuse. Meie peaministril on see võimekus. Kui olukord seda nõuab, siis on ta suuteline vastutuse võtma.

Kas teie oleksite Jüri Ratase asemel sundinud ühe Helmetest tagasi astuma või ei oleks?

Et kutsun enda juurde ja ütlen astu tagasi?

Kuidas te omavahel suhtlete, ma ju ei tea. Kas te peaministri rollis oleksite tookord leidnud, et üks Helmetest peab lahkuma?

Peaminister peab lahendama probleemi. See probleem sai lahendatud – nii, et sai ka ühiskonnale antud õige signaal: selliseid asju ei ole võimalik riigis korralda. Öelda ametnikule, et sa ei meeldi mulle, ja sa lähed ära. See signaal oli võimalik tänu sellele, et peaminister võttis seisukoha.

Hästi. Kohalikud valimised Tallinnas – kuidas te need võita kavatsete?

Viimati oli just sama küsimus seoses reitingutega. Et see on nii madal, mida kavatsete teha. No teeme tööd, mis siin ikka teha. Siis reiting tõusis, ja ma vastan samamoodi, võib-olla ainult tonaalsus on teine: teeme tööd!

Küsimuse mõte on ikkagi see, kuidas te saate tagasi nende vene valijate hääled, kellele ei meeldi, et EKRE võeti koalitsiooni.

Vastab tõele: just selle pärast, et Keskerakond lõi koalitsiooni EKREga, kaotati mitte ainult reitingus, vaid ka valijate usaldus. See on reaalsus. Poliitikud peaksid mõtlema selle peale, mida nad sisuliselt selleks teha saavad, et usaldust pälvida või tagasi võita.

Mida te saate teha?

Tihti mõtleme puhtpoliittehnoloogiliselt: kuidas seda või teist öelda, kellega teha koalitsiooni, missuguseid loosungeid kasutada, aga selle taga ei ole sageli sisu.

Aga palun, väljendage nüüd sisu.

See võimalus on mul tõepoolest, sest meil on võimalik Tallinnas tööd teha ööpäev läbi.

Kuidas te veenate ümber EKRE pärast pettunud venelased?

Kahe pärast on kohalikud valimised. Inimesed hakkavad hindama, mis tasemel on sotsiaalsüsteem, haridus, teedevõrgustik.

Et unustavad EKRE ära? Kohalikel valimsitel on korduvalt käsitletakse teemasid, mis tegelikult kuuluksid riigikogu valimiste konteksti.

Eelkõige vene kaart. Aga võib-olla on seekord kõik vene kaardist väsinud ja keegi ei hakka seda kasutama? Mina oleks väga õnnelik.

Küsimus oli: mida te ütlete vene valijatele, kes on pettunud selles, et Keskerakond tegi koalitsiooni EKREga?

Mina ütlen neile, et Tallinnas ei ole koalitsiooni EKREga.

See on ju puhas silmakirjalikkus. Te olete mõjukas Keskerakonna poliitik ja kõik teavad, missugune riigis koalitsioon on, samuti seda, missugused on riigi ja Tallinna suhted.

Jah. Aga kui me tunnistame, et meil ei ole omavalitsuste sõltumatust, siis peaksime mõtlema selle peale, kuidas on ühiskond üles ehitatud. See ongi demokraatliku ühiskonna printsiip, et omavalitsused on riigist eraldi poliitilises plaanis.

Ühesõnaga, te loodate, et venelased unustavad ära, et olete EKREga koalitsioonis.

Ei, see ei vasta tõele. Ja kui keegi peaks unustama, siis ma tuletan ise meelde, et olime või oleme koalitsioonis, ja vajaduse korral selgitan, miks erakond on sellise valiku teinud, vaatamata sellele, et mina isiklikult seda ei toetanud.

Ja pöörate tagasi tagasi hariduse teema juurde.

Mina ei algatanud seda hariduse teemat. Kes tuli jälle selle teemaga välja? See ei olnud Keskerakond ja ei olnud ka Kõlvart.

Mida te tundsite, kui Tõnis Lukas rääkis laulupeol Lasnamäe peatamisest?

See oli natuke valus. Ma ei soovinud seda teemat laialt arutada, sest see annaks vene inimestele järjekordse signaali, et nad ei ole laulupeole oodatud. See on kõige halvem asi. Minister seletas pärast, mida ta mõtles. See ei olnud kõige õigem koht ja kõige õigem tsitaat, et oma mõtet sellisel viisil välja tuua.

Ise olite laulupeol?

Loomulikult, ma kuulasin seda juttu seal kohapeal.

Kuidas suhtute Isamaa pensionireformi. Teil teine sammas on?

Jaa, mul on see olemas. Pean tunnistama, et küsin pidevalt kolleegidelt, kuidas see tööle hakkab, ja ka seda, mida mina peaksin tegema. Ma ei hakkaks sel teemal spekuleerima, sest ei ole ekspert.

Tallinna Televisiooni lisaraha võtsite ära ja ehitate oma meediaimpeeriumi, mille kohta TTV nõukogu liige Aivar Riisalu ütles, et tuleb võimas propagandamasin. Mis on plaan, EKREle ära teha?

Kõlab võimsalt, propagandamasin.

Riisalu ütles: propaganda intensiivistamine.

Hea kolleeg Aivar on emotsionaalne inimene. Me korrastame linna teavitusüsteemi. Suurel linnal peab igal juhul teavitussüsteem olema. Küsimus on, kuidas vahendeid kasutada. TTV puhul tuleb mõelda pikema perspektiivi peale – mis on üldse lineaarse televisiooni tulevik. Pole välistatud, et kümne aasta pärast vaatame televisiooni ainult nutitelefonist ja Delfi stuudiost.

Teid iseloomustatakse linnapeana nii: teda kardetakse, ta ei usalda kedagi, hästi nõudlik, süsteemne. Kuidas te ise end iseloomustaksite?

Olengi meeskonnamängija. Mõned inimesed võib olla ei tunne mind nii hästi, aga selles valdkonnas, kus ma varem töötasin – haridus, kultuur ja sport – teavad paljud mind isiklikult, ja nemad ei ütleks, et nad kardavad mind.