Välisministeeriumist läksid kaduma Mart Helmet šantažeerida võimaldavad dokumendid

Välisministeeriumis toimus 90ndate aastate lõpus sisejuurdlus, tuvastamaks, kas Moskva saadik Mart Helme üritas saatkonna remondi raha eest oma Suure-Lähtru mõisa remontida. Sisejuurdluse hinnang oli kriitiline ja seetõttu paluti Helmel lahkumisavaldus kirjutada. Materjalid aga, mis võimaldaksid praegusele riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Helmele varju heita, on välisministeeriumist teadmata kadunud.

Lugu ise on juba vana. Moskvas saadikuna töötanud Helme oli soetanud omale Suure-Lähtru mõisa, mida hakkas remontima AS Tallinna Restauraator. Sama firma tegi remonti ka Moskva saatkonnas, kusjuures lepingutele kirjutas alla Helme.

90ndate lõpus kirjutasid sellest kõik suuremad lehed. Nimelt teatas Tallinna Restauraatori juht Toivo Lepik tollal, et Helme jäi talle mõisa remondi eest raha võlgu ja tegi ettepaneku mõisa remontida Moskva saatkonna remondilt teenitud kasumi arvelt.

Helme olevat Sõnumilehe andmetel saanud ka muid soodustusi: "Endine Tallinna Restauraatori töötaja, kes eelistas anonüümseks jääda, kinnitas Sõnumilehele, et lisaks Moskva saatkonna ja Suure-Lähtre mõisa renoveerimistööde omavahelisele sidumisele pakkus firma toonasele suursaadikule veel mitmeid soodustusi."

"Nii korraldas Helme 1997. aasta kevadel ŠŠoti klubis, mis kuulub Tallinna Restauraatorile, tasuta oma tütre pulmapeo. Lepiku poolt finantseeriti ka Mart Helme reis ŠŠotimaale ja suursaadiku mööbli transport Moskvast Tallinna. Lisaks sai Helme teha soodusoste Tallinna Restauraatori kaudu."

Helme eitas nii tollal kui ka praegu igasugust kuritarvitamist ja kinnitab, et remontis mõisa vaid oma raha eest.

Skandaali mäletab ka tollal välisministeeriumi kantsler olnud Indrek Tarand, kelle sõnul see oligi põhjus, miks Helme diplomaatiline karjäär lõppes.

"Põhjus, miks Mart Helme sai võimaluse omal soovil välisministeeriumist lahkuda, oligi see, et selline parallellism Moskva saatkonna ja Lähtru mõisa remondil oli mulle vastuvõetamatu," ütles Tarand. Välisministeerium uuris tollal toimunut.

"Sisejuurdlus leidis, et natuke olid mõned arved sassi läinud, kuna oli üks ja sama ehitaja. Osapooltel oli võimalus need ära klaarida nii, et ei kannatanud ei ettevõte ega riigieelarve," lausus Tarand.

"Ütleksin niimoodi, et Helme ei leitud süüdi olevat riigieelarve vahendite väärkasutamises. Küll aga oli tekkinud delikaatne olukord, et oli võimalik eeldada, et tal oli kavatsus neid väärkasutada," selgitas Tarand.

Välisministeeriumil oli sellega seoses veel üks mure. Suhted Venemaaga polnud ka tollal kuigi sõbralikud ja kui venelased oleksid saanud oma kätte saadiku korruptsiooni tõestavaid materjale, oleks see võimaldanud neil teda šantažeerima hakata.

Mart Helme kommentaar

Moskvast ei kutsutud mind tagasi. Vastupidi, minu lähetust pikendati mitme kuu võrra ja tagasi tulin seoses ettenähtud ametiaja lõppemisega. Tallinnas asusin tööle välisministeeriumi asekantslerina.

Mis puutub Toivo Lepiku süüdistustesse, siis on need seotud meievaheliste lahkhelidega Suure-Lähtrus teostatud tööde hinna ja kvaliteedi küsimustes. Lahendasime lahkhelid advokaatide vahendusel ja kirjutasime alla ka paberile, mille kohaselt meil rohkem vastastikuseid pretensioone ei ole. Tollal ei olnud ühtegi seadust, mis oleks pidanud seda, et sama firma teostab töid nii riigile kui ka mulle korruptsiooniks või huvide konfliktiks. Asi oli avalik ja algul ei näinud selles probleemi ka välisministeerium.

Et asi oleks selge: minu sissetulek Moskvas oli igakuiselt 60 000 krooni (palk, välislähetustasu, asukohamaa koefitsient, abikaasa toetus, lapsetoetus, esindustasu) millest igakuiselt säästsin 40 000 krooni. Suursaadikuna oli minu sissetulek oluliselt suurem kui riigikogu saadikuna. Töömees teenis toona umbes 3000 krooni kuus. Suure-Lähtu mõis maksis 125 000 krooni, seega sisuliselt minu kolme kuu säästud. Lagunenud mõisahoone maksis siis ja maksab ka praegu umbes sama palju kui keskmine korter Tallinnas.

Mõisa renoveerimiseks võtsin pangast laenu 1 250 000 krooni. Praeguseks on laen pangale tasutud. Kõik minu tehingud on dokumentidega kaetud.

Lisaks, kõiki remonditöödega seotud arveid tasus ja kontrollis nii saatkonna kui ka välisministeeriumi raamatupidamine. Tööde teostamist ja maksumust kontrollisid aga saatkonna haldusjuht ja regulaarselt Moskva saatkonda külastavad välisministeeriumi haldusosakonna ametnikud. Saatkonna rahaasju kontrollisid minu ajal regulaarselt välisministeeriumi rahandusspetsialistid, samuti käis saatkonnas kahel korral riigikontroll. Mingeid kuritarvitusi ei leitud. Ei ole võimalik, et kõik need inimesed ja kontrollid olid osalised pettustes või aitasid seda kinni mätsida.

Olen kuulnud ka valesüüdistust, nagu oleksin saatkonna remondiks mõeldud materjale oma tarbeks Eestisse toonud. See põhineb ilmselt faktil, et lammutustööde käigus kanti maha kogu nõukogude aegse hotelli sisustus, mis utiliseeriti. Enne selle prügimäele viimist andsime kõigile saatkonnas töötavatele inimestele loa võtta sealt, mida nad vajalikuks pidasid. Inimesed, eriti koha pealt palgatud, kasutasid usinasti seda võimalust. Taolist tervemõistuslikku käitumist ei keelanud tookord ükski reegel.

Välisministeeriumi sisejuurdlusest ei tea ma midagi. Minult mingeid sellekohaseid seletusi võetud ei ole. Võimalik, et aetakse segi juurdlusega, mis juba pärast minu Moskvast lahkumist tuvastas kuritarvitusi välisministeeriumi haldusosakonna hangete osas. Juurdluse tulemusena pidi tollane haldusosakonna juhataja, kantsler Tarandi viskiklubi püsiliige, ametist lahkuma. Vari langes ka kantslerile. Sellestki kirjutati 1990. aastate lõpul ajakirjanduses.

Vastab tõele, et mulle avaldati ministeeriumist lahkumiseks survet. Eelkõige Ilvese ja Tarandi poolt. Põhjuseks oli pigem minu rahulolematus Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel võetud allaheitliku ja Eesti rahvuslikke huve kahjustava liiniga. Tarand ütles mulle otse, et ma olen tülikas inimene ja minuga ei taheta enam koos töötada. Kuna ma vabatahtlikult ei nõustunud lahkuma, kahtlustan, et ajakirjanduses ilmunud laimulood olid sinna sokutatud ministeeriumist minust lihtsamini vabanemiseks. Meenutan, et Tarand ise oli lõpuks sunnitud tema meelest talle kuuluvast ministeeriumist skandaaliga lahkuma.

Mis täpselt toimus, on peaaegu 20 aastat hiljem keeruline öelda. Tollasest ajast on alles vaid mingi hulk ajaleheartikleid ja mõned tunnistajad, kes ei mäleta enam kõike. Dokumendid, mille põhjal välisministeerium leidis, et Helme puhul on tegemist korruptsiooniohuga, on teadmata kadunud.

Sisejuurdluse dokumente välisministeeriumi arhiivis pole, küll on seal aga muid Moskva saatkonna remonti puudutavaid materjale, näiteks lepingud ehitajatega. Samuti on alles materjalid, mis puudutavad ühte rahavaidlust Tallinna Restauraatori ja välisministeeriumi vahel.

Nimelt sõlmis Helme 21. märtsil 1997 Tallinna Restauraatoriga lepingu üheksa miljoni krooni peale, et saatkonda remontida. 1997. aasta riigieelarves oli selleks eraldatud aga vaid 4,2 miljonit, mistõttu lepingut muudeti nii, et Tallinna Restauraator pidi sel aastal tööd tegema vaid 4,2 miljoni eest. 1998. aastal võeti aga remonti tegema hoopis ehitusfirma EMV.

Tallinna Restauraatori juht Lepik sai selle peale pahaseks ja nõudis välisministeeriumilt lepingu teise poole eest saamata jäänud kasumi väljamaksmist. Välisministeerium ei tahtnud maksta ning seetõttu toimus sel teemal nõupidamine, kus olid kohal Lepik, välisministeeriumi esindaja Margus Haugas ja nende advokaadid.

Sellest on säilinud vestluse käiku kirjeldav protokoll, mis võtab kokku Lepiku jutu: "Annab infot Moskvas sõlmitud lepingu kohta ja ajakirjanduse nõuet Moskvast ja hr Helmest; näitab mõisa pilte ja räägib ajalehes ilmunud artiklist." Pole selge, millisest artiklist juttu on.

Välisministeeriumi advokaat tsiteerib artiklit. Siis räägib jälle Lepik: "Tsiteerib hr. Helmet, et tekkinud kasumeid kasutada remondiks mõisas!"

Lepiku kohtumine välisministeeriumis oli 7. augustil 1998. 12. augustil kirjutas Õhtuleht, et Helme kutsutakse juba sama aasta sees Moskvast tagasi, aga välisministeerium eitas seost Lepiku süüdistusega. Tegelikult jäi Helme Moskvasse 1999. aasta kevadeni.

Tallinna Restauraatoril oli tollal rahavaidlus nii välisministeeriumi kui Helmega. Tarand meenutas, et välisministeerium firmale vist midagi maksma ei pidanud. Helme pidi aga Lepikuga oma rahaasjad korda ajama ja võla tasuma, sest välisministeerium nõudis seda.

Lepik ise ütles Delfile, et kogu oma raha ta kindlasti kätte ei saanud. Pikka viha Helme vastu ta ei pea ja Helme poliitilised seisukohad on talle praegusel ajal sümpaatsed.

On ebaselge, kuhu sisejuurdluse dokumendid kaduda said. Välisministeerium teatas, et neid pole seal kunagi dokumenteeritud. Tarand lausus, et 90. lõpus dokumendid küll registreeriti, aga mingit tänapäevast otsinguvõimalusega dokumendiregistrit polnud, vaid dokumendid pandi kirja ja kui oli soov dokumenti otsida, tuli seda rida rida rea haaval nimekirjast otsida.

Helme ütles, et tema ei tea välisministeeriumi sisejuurdlusest midagi. "Minult mingeid sellekohaseid seletusi võetud ei ole. Võimalik, et aetakse segi juurdlusega, mis juba pärast minu Moskvast lahkumist tuvastas kuritarvitusi välisministeeriumi haldusosakonna hangete osas. Juurdluse tulemusena pidi tollane haldusosakonna juhataja, kantsler Tarandi viskiklubi püsiliige, ametist lahkuma. Vari langes ka kantslerile. Sellestki kirjutati 1990. aastate lõpul ajakirjanduses," kommenteeris Helme.

Helme sõnul tasus ja kontrollis kõiki remonditöödega seotud arveid nii saatkonna kui ka välisministeeriumi raamatupidamine. Tööde teostamist ja maksumust kontrollisid aga saatkonna haldusjuht ja regulaarselt Moskva saatkonda külastavad välisministeeriumi haldusosakonna ametnikud. Saatkonna rahaasju kontrollisid tema ajal regulaarselt välisministeeriumi rahandusspetsialistid, samuti käis saatkonnas kahel korral riigikontroll. Mingeid kuritarvitusi Helme sõnul ei leitud.

On täiesti võimalik, et need dokumendid on praeguseks hävitatud või lihtsalt kaduma läinud. Samas ei saa välistada, et keegi on need ka lihtsalt kaasa võtnud ja need ootavad praegu kusagil kellegi seifis oma aega. Tarand nentis, et ega mingit kontrolli välisministeeriumis ukse peal polnud, vaid asutus toimis usalduse peal.

Kui need Helmet halvas valguses näitavad dokumendid on kusagil kellegi käes ja ootavad oma aega, siis kas see võimaldaks nende omanikul Helmet šantažeerida? "See võib ka olla," nõustus Tarand. Üks asi on vanad ajaleheartiklid ja pooled asjad unustanud inimeste meenutused, teine aga dokument, mis võimaldaks täpselt öelda, millised kuritarvitused toimusid või siis ei toimunud. "Täpselt nii," nentis Tarand.

Dokumentide kadumine välisministeeriumist polnud tol ajal mingi ebatavaline juhtum. Kristiina Ojuland kaotas 2005. aastal töö välisministrina, sest selgus, et aastatel 1996-2004 oli hulk riigisaladust sisaldavaid dokumente kaduma läinud. Selle kohta algatati kriminaalasi, mis leidis, et suure tõenäosusega on dokumendid hävitatud, kuid nende hävitamine on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Selget vastust kadunud riigisaladusega dokumentide osas aga ei saadudki.

Miks Helme välisministeeriumist lahkus?

Tarandi sõnul oli just Moskva saatkonna remondiga seotu põhjuseks, miks Helmel ametist lahkuda paluti. See, et Helme enne lahkumist veel ministeeriumis asekantsleriks tehti, oli tema sõnul vajalik, et avalikkuse ees head nägu teha.

Helme sellise selgitusega ei nõustu. "Vastab tõele, et mulle avaldati ministeeriumist lahkumiseks survet. Eelkõige [toona välisminister olnud Toomas Hendrik] Ilvese ja Tarandi poolt. Põhjuseks oli pigem minu rahulolematus Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel võetud allaheitliku ja Eesti rahvuslikke huve kahjustava liiniga. Tarand ütles mulle otse, et ma olen tülikas inimene ja minuga ei taheta enam koos töötada. Kuna ma vabatahtlikult ei nõustunud lahkuma, kahtlustan, et ajakirjanduses ilmunud laimulood olid sinna sokutatud ministeeriumist minust lihtsamini vabanemiseks. Meenutan, et Tarand ise oli lõpuks sunnitud tema meelest talle kuuluvast ministeeriumist skandaaliga lahkuma."

Oma raamatus "Kremli tähtede all" andis Helme aga oma välisministeeriumist lahkumisele natuke teistsuguse selgituse. Nimelt polnud ta oma sõnul enam rahul sellega, milliseks välisministeerium oli muutunud.

"Revolutsioonilise entusiasmi, seltsimehelikkuse ja rahvusmeelsuse kõrval, kohati täielikult nende asemelgi kohtas nüüd siin igal sammul poliitilist korrektsust, tuulenuusutamist, karjerismi, kosmopolitismi ja lihtsalt künismi. Tundsin ennast selles keskkonnas paratamatult rindemehena, kes puhkuselt tulles avastab, et tema elu ja elu tagalas erinevad nagu öö ja päev, ning et väärtused ja eesmärgid nendes eludes ei kattu. Küsisin endalt, kas ma suudan ja tahan sellega kohaneda. Aus vastus oli, et suudan, kuid ei taha. Selles olukorras tabas mind sügav depressioon, nagu rindelt tulnuid sageli. Märtsis 2000 lahkusingi välisteenistusest, olles saatusele ometi tänulik kõige seal kogetu eest."