VIDEO ja FOTOD | Välisluureameti analüüs: Venemaa võimalik sõda NATOga algab mõne naaberriigi värvilisest revolutsioonist
Raport nendib Venemaale pühendatud peatükis, et ainus tõsine oht meie regiooni julgeolekule, sealhulgas Eesti ja teiste Läänemere-äärsete riikide eksistentsile ja suveräänsusele lähtub Venemaalt. See ei tulene ainult asümmeetrilisest, varjatud või poliitilisest õõnestustegevusest, vaid on ka potentsiaalne sõjaline oht.
Venemaa jätkas 2018. aastal sõjalise jõu tugevdamist oma läänepiiri ääres. Vene relvajõud moodustasid seitse uut manööverpolku, neist neli tankipolku, mis paiknevad kõik vähem kui 50 kilomeetri kaugusel piirist. Peamiselt asuvad need Ukraina ja Valgevene lähedal, aga ka Eesti piiri taha jääv Pihkva ründedessantdiviis sai esimese õhudessantvägede üksusena oma koosseisu kolmanda polgu. See näitab, et prioriteetsel läänesuunal valmistuvad Vene relvajõud võimalikuks sõjaks laial rindel.
Vladimir Putini režiimi valmisolek teiste riikide vastu sõjalist jõudu kasutada on väljaspool kahtlust. Venemaa on ainuke riik, kes pärast külma sõja lõppu on sõjaliselt rünnanud Euroopa kontinendil suveräänset riiki, mida ta ise on tunnustanud. Viimase kümne aasta jooksul on Venemaa teinud seda koguni kaks korda ning invasioonidele järgnenud sõjaline okupatsioon kestab Ukrainas ja Georgias tänini. Välisluureamet on jälginud Venemaa relvajõudude kõiki sõjalisi õppusi viimasel aastakümnel. Need hõlmavad nii polügoonidel reaalsete üksustega läbi mängitud õppusi kui ka avalikkuse eest varjatuks jäänud sõjamänge kaartidel ja eri tasandite staabiõppusi. Õppusi analüüsides oleme jõudnud neljale peamisele tõdemusele.
Esiteks: Venemaa relvajõud harjutavad pidevalt ulatuslikku sõda NATO-ga. Eranditult kõik viimase 20 aasta staabiõppuste stsenaariumid kirjeldavad konventsionaalset sõda NATO ja selle liikmesriikide armeede vastu. Oluline on märkida, et Venemaa õppused ja nende stsenaariumid on üldiselt ülesehituselt olnud kogu selle aja jooksul sarnased, vaatamata sõdadele Ukrainas, Georgias ja Süürias ning vaatamata Lääne sanktsioonidele või NATO jõudude paigutamisele Balti riikide ja Poola territooriumile.
Teiseks: sõjaline konflikt NATO-ga saab Venemaa relvajõudude hinnangul alguse nn värvilisest revolutsioonist mõnes tema naaberriigis, eelkõige Valgevenes. Venemaa sõjaliste õppuste stsenaariumid peegeldavad autoritaarsetele režiimidele omast hirmu demokraatiapüüdluste (nn värviliste revolutsioonide) ees, milles Venemaa juhtkond oma KGB taustast pärineva kahtlustusmaania tõttu näeb Lääne eriteenistuste operatsiooni. Venemaa juhtkond kardab, et sellised demokraatlikud pöörded võivad eskaleeruda laiemaks, regionaalseks sõjaks.
Sellest tulenevalt jälgib Välisluureamet poliitilist olukorda Valgevenes. Kui president Aleksandr Lukašenka enda või tema režiimiga peaks midagi ootamatut juhtuma, on meie hinnangul suur oht, et Venemaa sekkub varakult sõjaliste meetmetega, selleks et vältida Valgevene muutumist Lääne-meelseks demokraatlikuks riigiks.
Venemaa juhtkond näeb režiimivastases opositsioonis ohtu ka kodumaal – Välisluureameti teada on Venemaal harjutatud relvajõudude üksuste kasutamist siseriikliku poliitilise opositsiooni vastu.
Kolmandaks: Balti riigid on see osa NATO-st, mida Venemaal on potentsiaalses kriisisituatsioonis kõige lihtsam rünnata, selleks et sõjaliste jõudude tasakaalu Läänemerel endale soodsamas suunas kallutada. Sõjalises planeerimises ei vaata Venemaa Eestit eraldi sihtmärgina, vaid osana NATO-st. Seega peab Eesti olema valmis Venemaa sõjaliseks rünnakuks ka siis, kui konfliktialged on mujal.
Vaenu õhutamisega kohalike rahvusgruppide vahel Balti riikides üritab Venemaa hoida enda jaoks ettekäänet sekkumiseks
Neljandaks: NATO–Vene konflikti puhul ei piirduks sõjaline tegevus Ida-Euroopa või Baltimaadega, vaid hõlmaks Venemaa rünnakuid ka Lääne-Euroopa sihtmärkidele. Vene relvajõud arendavad pidevalt nn vastase kriitiliste sihtmärkide ründamise doktriini ning sellega seotud keskmaa relvasüsteeme – nii õhus, merel kui ka (rahvusvahelisi leppeid eirates) maismaal baseeruvaid süsteeme, millega oleks võimalik rünnata sihtmärke Lääne-Euroopas.
Sel aastal on mõjutustegevuse peamine ohver Ukraina.
Välisluureameti hinnangul saab sel aastal Venemaa mõjutustegevust enda nahal tunda eelkõige Ukraina, kus toimuvad sel aastal kahed valimised. Venemaa mõjutustegevuse fookuses 2019. aastal on ka Euroopa Parlamendi valimised, kus Venemaa püüab toetada Venemaa-sõbralike ja euroskeptiliste jõudude pääsemist parlamenti.
Välisluureameti hinnangul peab Eesti arvestama Hiina kasvava mõju ning Hiina investeeringutest ja tehnoloogiast tulenevate riskidega. Hiina kasutab välisinvesteeringuid poliitilistel eesmärkidel ning Hiina seadused ei kaitse eraettevõtteid riigi sekkumise eest nende tegevusse, kirjutab Välisluureamet.
Hiina tehnoloogia puhul tuuakse raportis välja, et Hiina päritolu IT-seadmete on avastatud turvaauke ja tagauksi ning pole kindel, et tehnoloogiat ei kasutata Hiina huvides luure eesmärgil.
Välisluureameti raport käsitleb ka Venemaa sisepoliitikat, Vene õigeusu kiriku tegevust Ukrainas, vaenulikku kübertegevust, olukorda Lõuna-Kaukaasias, rahvusvahelist terrorismi ja ebaseaduslikku rännet Euroopasse.
Välisluureamet avaldab raportit „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas“ 2016. aastast, et anda avalikkusele usaldusväärne ja terviklik hinnang Eesti välisohtudele. Sarnaseid raporteid avaldavad teiste hulgas Rootsi, Taani, Norra, Hollandi ja Leedu luureasutused.
Välisluureamet on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev julgeolekuasutus, mis kogub, analüüsib ja edastab luureinfot, et Eesti oleks väliste julgeolekuohtude eest kaitstud.
