VIDEO | Sveta Grigorjeva: Eesti on väga kaugel riigist, kus müüjatüdrukust võib saada peaminister. Eriti, kui nimeks on Maša, Vera või Sveta
(12)Allpool on avaldatud Grigorjeva kõne täismahus:
Kui minult 13 aastat tagasi - pärast keskkooli lõpetamist - küsiti, kelleks ma mõtlen saada, vastasin veidi ülemeelikult: "Eesti esimeseks naispresidendiks". Isegi, kui see poleks olnud nali - nagu me täna teame, esimeseks ma enam ei saaks. Austatud Kersti Kaljulaid, te jõudsite minust ette.
Suurelt unistamist kipume seostama esmalt küll lapsepõlveeaga. Ehkki, selleta poleks pea 30 aastat tagasi siinmail omariiklust samuti võib-olla sündinud. Vaadates vabariigi lapsena, vaadates tänast Eestit, on mul aga ometigi tunne, et suurelt unistamise ülemeelikust on võimaldatud vaid teatud osale siin elavast rahvast.
Täna teie ees, sellisel üritusel, presidendi vastuvõtul roosiaias, on kõnelemas lihttööliste, eesti-vene segaperekonnast naisterahvas, on juba väikestviisi ime. On pigem erand. Ja me kõik vist teame, mida erandid kipuvad kinnitama.
Ameerika kirjanik ja luuletaja Audre Lorde on öelnud: „Sinu vaikimine ei kaitse sind.“
Sedasi kutsus ta üles osutama tähelepanu ühiskonna teatud rühmade poolt kogetavale ajalooliselt kujunenud ebaõiglusele, mõista andes, et kuigi rääkimine võib kujuneda ohtlikuks, ei taga vaikimine samuti kaitset.
Sestap olen täna mina siin, esmalt vastamas Audre kunagisele üleskutsele, murdmas oma vaikust teadmisega, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku, kohati vihast häält tegeva naiste reaalsus.
Ometigi - ei saa mitte vaiki olla.
Üks päev ärkasin riiki, kus sõna oli antud minust paarkümmend aastat vanemate majanduslikult kindlustatud ja end puhastverd eestlasteks pidavatele meesterahvastele. Ja üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.
Ometigi - ei saa mitte vaiki olla.
Ma olen eestlane, kes ei valiks endiselt erakonda, mis oma 17-aastase valitsustegevuse – või õiglasem oleks öelda, tegemata jätmistega – on omajagu sillutanud teed tänastele populistidele.
Ometigi - ei saa mitte vaiki olla.
Ma olen venelane, kes ei hakka kunagi valima erakonda, mis kaasas valitsusse inimesed, kellest nii mõnigi teab muide väga täpselt, kui palju lapsi peab minuvanusel naisel olema. Kellesse ma võin armuda. Ja kellega tohin abielluda.
Aga lisaks sellele olen ma ka kõigest üks lihtne inimene, kes saab teatud osa populiste valivast rahvast mingis mõttes aru. Töötud. Vaesed. Palgavaesed. Maal elavad inimesed. Eestivenelased. Lihttöölised. Niinimetatud Kalevipojad. Nemad seisavad paradoksaalsel kombel mulle palju lähemal kui teie, kes te siin praegu roosiaias olete ja tähistate minuga koos Eesti Vabariiki.
Aga miks ma saan aru inimestest, kes usuvad näiteks hoopis süvariiki? Aga kas need inimesed mitte ei otsi lihtsalt põhjuseid oma tunnetamata või tunnetatud ilmajäetusele – nii sümboolsele kui materiaalsele. Kas need inimesed mitte lihtsalt ei otsi põhjuseid oma kohati väga vähe rõõmu pakkuvale igapäevaeksistentsile. Jah, nad otsivad seda valest kohast. Aga kes ja kas on neile paremat alternatiivi välja pakkunud?
Kui eriolukorra ajal ringlesid sotsiaalmeedias väga toredad naljapildid Emajõkke tagasi tulnud delfiinidest – võib-olla nägite –, nägime meie õhtustel jalutuskäikudel emaga, kuidas muidu tühjades möödasõitvates bussides on uuesti hakanud sõitma kodutu välimusega inimesed.
Ma ei vaidle, et Eesti on post-sovetlikest riikidest üks edukamaid. Kui mitte kõige edukam. Meil on, mille üle uhke olla. Ometigi oleme ilmatuma kaugel niinimetatud õmblusteta ühiskonnast.
Koalitsioon valmistab tänasel päeval ette täiesti tarbetut, äärmiselt lühinägelikku ja ühiskonda lõhkuvat abielureferendumit. Samal ajal, kui Eesti päris mure on ligi 300 000 suhtelises vaesuses elavat inimest. Samal ajal, kui Eesti päris mure on jätkuvalt puudulik integratsioon ja sellest johtuv keelepõhine segregeeritus. Samal ajal, kui Eesti päris mure on nende 18-24-aastaste noorte hulk, kes elavad siinmail absoluutses vaesuses. Inimesed, kes on tegelenud ellujäämisega juba ammu enne COVID-19 viirust.
Võib-olla ma olen naiivne – eks ma saan homsetest lehtedest teada. Aga ma unistan riigist, kus iga inimene saab unistada suuremalt kui pelgalt elementaarsetest vajadustest. Kaugeltki mitte kõik ei ole sündinud siia ilma, nagu tänapäeva tõhususpõhise ühiskonna tähe all öeldakse „Korraliku stardipaketiga“. Kui riik ei taga vajaminevat materjali ja korralikku väljaõpet, siis on veidi ennatlik ja isegi küüniline lubada inimesele vabadust olla ise oma õnne sepp.
Ligipääs võimalikult heale haridusele, võimalikult heale tervishoiule, on vaid mõned avaused, mis võimendavad kaasarääkiva ja -mõtleva kodanikuks olemise ja täisväärtusliku elamise tunnet.
Mart Helme, minu kahjuks - teie rõõmuks - peab tunnistama, et teil pole mitte mingit põhjust muretsemiseks: Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem, president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera, või Sveta.
Võib spekuleerida, et kas 21. sajand ei alanud mitte de facto sellel kevadel. Tulevik näis muidugi tume juba ammu enne pandeemiat. Me kas laseme järk-järgult oma silmadel süveneva pimedusega harjuda või hakkame kohe praegu suunama valgust ka nendesse nurkadesse, mille olemasolu oleme kas seni ignoreerinud või osanud peamiselt vaid häbeneda. Vastasel juhul istuvad edaspidigi valitsuses, riigikogus ja ehk isegi tulevasel presidenditoolil peamiselt vaid iseenda ja ühiskonna väga väikese segmendi heaolu eest muretsevad meesterahvad, kelle üheks hirmu kehastuseks on suurte unistustega tüdrukud. Müüjatüdrukud. Lasnamäelt. Sillamäelt. Kohtla-Järvelt. Valgamaalt. Narvast. Elvast. Põlvast. Võrumaalt. Otepäält.
Võitlus koroonakriisiga näitlikustas sel kevadel väga huvitavat fenomeni: me hoidsime kokku distantsi hoides. Me hoidsime kokku üksteisest eraldudes. Tuleb välja, et ka nii saab. Võimalik muidugi, et ka eestlastele pole üksteisega distantsi hoidmine teab, mis eriline proovikivi. Aga meil on vaja hakata kuidagi moodi rahvana kokku hoidma. Ka hoopis teisiti.
Aitäh.
