VILJA KÜSIB | Allar Jõks: kui meil on tulevikus poliitiline riigikontrolör, siis muutub erakondade rahastamise kontroll naljanumbriks
Moodsal ajal kirjutatakse seaduseelnõusid advokaadibüroodes, mis raha eest saab teie käest seaduseelnõu tellida?
Meil on aus ja avalik protsess. Kui klient soovib abi õigusloomes, siis aitame tal eelnõu valmis kirjutada.
Kui suure raha eest?
Sõltub sellest, kui kaua eelnõu sõnastamisega aega läheb. Mõnikord palub klient olemasoleva eelnõu täiendusettepanekut, selle peale võib kuluda ainult kümme minutit.
Millest ma järeldan, et riigikogu liikmeid on teie tavalised kliendid, lasevad ühtelugu seaduseelnõusid valmis kirjutada?
Pigem räägin ma erialaorganisatsioonidest, kes tahavad kaasa aidata terve sektori paremale reguleerimisele, nt tööandjate keskliit või taastuvenergia koda.
Minu küsimuse taust oli aga pigem Uberi eelnõu, mis mäletatavasti sündis teie majas, META Advisory ja Soraineni koostöös. Krooniaja lõpus maksis seadusemuudatus pool miljonit krooni ehk umbes 32 000 eurot, mis tänane taks on?
Mul ei ole enam kahjuks siseallikat, toona sain seda teada ühelt tuttavalt. Praegused hinnakirjad on mulle teadmata.
Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ülesannete andmisega riigikontrollile soovib Keskerakond, üks eelnõu esitanud valitsuserakondadest, vabaneda rohkem kui miljoni eurosest nõudest, nagu olete viidanud, kuid eelnõul on seaduseks saades ka pikemaajaline mõju. Missugune?
Ma täpsustan, seaduse ostmine kõlab halvasti, aga see ei ole alati taunitav. Nt kui seda tehakse avalikult ja öeldakse: mina, näiteks Allar Jõks, annan erakondadele mingi summa, et nad teeksid erakondade rahastamise kontrollimise seaduse paremaks. Seaduse ostmine ei ole iseenesest halb, kui seda tehakse üllastel eesmärkidel ja üldistes huvides ning kui see on läbipaistev, avalik.
Kõnealuse seaduse muudatus vähendab võimalusi kontrollida erakondade ebaseaduslikku rahastamist ning avalikkuse võimalust erakondade rahastamisel silm peale hoida.
Kõige rohkem on seni tähelepanu saanud komisjoni ülesannete andmine riigikontrollile, kes ise sellest vaimustuses ei ole. Võib siin näha seaduseandja kavatsust riigikontrolli juhti välja vahetada või siis järgmiseks ametiajaks leida keegi, keda endale allutada?
Kas see nii läheb, näeme tulevikus. Tekkinud probleemil on kolm kihti. Esiteks, kas riigikontroll või järelevalvekomisjon – sellel on ajakirjandus tänuväärselt silma peal hoidnud. Siin võib valituskoalitsioon tabada kaks kärbest ühe hoobiga: toimiv järelevalvekehand komisjoni näol kaotatakse ja kolitakse volitused riigikontrolli, teiseks: riigikontroll ei pruugi enam saada tõhusalt täita oma põhiülesandeid. Ehk siis riigikontroll ei saa hästi töötada ja erakondade rahastamise kontroll on puudulik. Riigikontrolli on samuti võimalik mõjutada.
Sellele ma just viitasingi.
Just. Riigikontrolöri ametiaega saab läbi, siis küsitakse, kas tahad jätkata – ja kui tahad, siis öeldakse, et võib-olla ei peaks sa neid erakondade asju nii palju vaatama.
Ja kui sulle see ei sobi, siis leiame teise mehe?
Jah. Kui meil on tulevikus poliitiline riigikontrolör, siis muutub erakondade rahastamise kontroll naljanumbriks. Komisjonis on palju liikmeid, seal pole võimalik kellelegi konkreetsele öelda, et tee see otsus või ära tee.
Vaatame nüüd teist tasandit ehk seda, kuidas väheneb võimalus erakondi vastutusele võtta.
Selles teises kihis, millele võiks hakata rohkem tähelepanu pöörama, on kolm punkti. Esiteks, seatakse aegumistähtaeg, senimaani seda ei olnud. Kui avastati näiteks neli aastat hiljem, et erakond on saanud ebaseaduslikult raha, siis oli võimalik teha ettekirjutusi. Nüüd pannakse tähtajaks kolm aastat, aga erakondade rahastamise asjad ei tule kunagi nii kiiresti välja, need on pika vinnaga asjad. Ja nii jääb palju asju uurimise alt välja.
Ja kas pole erakondade must rahastamine kuritegu, mis üldse aeguma ei peakski?
Seni seda nii käsitletigi ja ma ei näe põhjust, miks seda peaks muutma. Maksuamet võib minu juurde tulla ka viie aasta pärast, miks erakonnad peaksid kolme aastaga vabaks saama? Sellepärast, et nad erakonnad ja võimupositsioonil?
Teine punkt on see, et kaob võimalus nõuda erakorralist auditit, kui erakonna majandustulemused tekitavad küsimuse, kas erakond on jätkusuutlik. Kolmandaks, kaob viivise nõudmise võimalus. Viivis on 0,8 protsenti summa pealt. Mida suurem on võlg ja mida kauem maksmata, seda suurem on viivis.
Mis on miljonite eurode puhul arvestatav summa.
Jah. Kui mul on ettevõtjana maksuvõlg, siis jookseb mul viivis kogu aeg, miks siis ettevõtjal peaks jooksma?
Vaatame seda kolmandat kihti. Keskerakondlane Mihhail Kõlvart ütles siinsamas stuudios, et probleemi pole, funktsioonid jäävad ju alles. Kas ikka jäävad?
Paberil tundub kõik ilus. Võib-olla olen ma selle teema jälgimisest paranoiliseks muutunud, aga mulle tundub, et järelevalvekomisjoni ülesannete kolimisega riigikontrolli võib osa ülesandeid kaotsi minna. Kolimisega läheb ikka asju kaotsi. Ja siis hakatakse pärast vaidlema ja öeldakse, et see oligi seaduseandja tahe.
Mis võib siis kaduma minna?
Kehtiva seaduse järgi on nii, et kui on mingid rikkumised, siis teeb järelevalvekomisjon ettekirjutuse. Rõhk sõnal „teeb”. Eelnõus on kirjas, et riigikontroll võib – võib, aga ei pea – ettekirjutuse teha. Kui uue seaduse asjus algavad vaidlused, siis võidakse öelda, et igale seadusserikkumisele erakonna poolt ei peagi seaduse jõuga vastama.
Eriti olukorras, kuis riigikontrolör on valitsuserakondade seotud või nende meelne.
Kui talle on mõju avaldatud, siis võib ta öelda: praegu me seda ettekirjutust ei tee, see ei ole nii oluline. Samamoodi ei ole riigikontrollile antavas volituses kirjas, millisel juhul ta milliseid ettekirjutusi teeb. Kehtiva seaduse järgi tehakse ettekirjutus, kui erakond on jätnud keelatud annetuse tagastamata, selle riigieelarvesse kandmata. Tulevikus võidakse väita, et seaduses pole öeldud, millisel juhul riigikontroll võib ettekirjutuse teha ja äkki seda ei saagi teha. Selles kolmandas kihis on normidžunglisse ärapeidetud vusserdust päris palju.
Erakondade rahanälg ei kao, kas uus olukord võiks neid muuta altimaks rahale, mis tuleb piiri tagant? Idarahaskandaali teine osa on võimalik?
Kui see eelnõu eelmisel nädalal avalikuks sai, kangastus mulle 2010. aasta, kui valitsuskoalitsioon hakkas erakondade rahastamise regulatsiooni muutma. Karistusseadustikust võeti välja säte selle kohta, et keelatud annetuse vastuvõtmine on kuritegu. Kui see seadus oli vastu võetud, lahvatas idarahaskandaal. Siis oli selge, miks keelatud annetuste vastuvõtmise dekriminalireerimine vajalik oli. Need, kes dekriminaliseerimise algatasid, teadsid, et idarahaskandaal on kohe lahvatamas.
2010 eelatud annetuste dekriminaliseerimise otsuse tähendust ei mõistetud tollal ja selle otsuse tähtsust ei aduta kohati siiamaani. Mis tollal selle otsuse ajendas ja mis on selle mõju olnud?
See tõi kaasa karistamatuse tunde. Tulematame meelde 2012 Silvergate’i: Silver Meikar rääkis mäletatavasti, et viis 2010 kilekotiga erakonna kontorisse ebaseaduslikke annetusi. 2010 oli selline tegevus dekriminaliseeritud. Selle eesmärk võis olla endale mugava, karistamatu positsiooni loomine.
Paneme selle otsuse poliitilisse konteksti. Peaminister oli Andrus Ansip, võimul oli Reformierakond. Kes tookord selle annetuste dekriminaliseerimise algatusega välja tulid?
Ma jään praegu vastuse võlgu, kes 2010 koalitsioonis olid. Initsiatiiv võis tulla Keskerakonnast, mida raputas idarahaskandaal, võis tulla Reformierakonnast. Aga tähtis ei olegi mitte niivõrd see, kes algatas, vaid see, kes nõus olid. Nagu ka praegu – kõige tähtsam ei ole mitte see, et eelnõu on kõige kasulikum Keskerakonnale, vaid see, mismoodi vaatab oma valijatele silma Isamaa – kui peab tunnistama, et jah, me lasime sel juhtuda.
Ja kolmas osapool on EKRE. 2011 loodi erakondade rahastamise järelevalve komisjon, millesse teie ja paljud teisedki ei uskunud. Lubasite aknast välja hüpata, kui see luuakse või tööle hakkab. Kas hüppasite või ei hüpanud?
Ma pidasin oma lubadust ja mul on sellest pilt ka, kuidas ma oma magamistoa aknast välja hüppasin. Praeguseks on EJRK oma elujõudu näidanud, aga mitte tänu sellele, mis toimus 2010-2011 seadust muutes, vaid hilisemate täiendavate ettepanekute – Reformierakonna rahastamisskandaal, Harta 12, rahvakogu, jääkelder – kaudu erakonnaseadusesse. Praegune erakonnaseadus on üks kodanikuaktiivsuse väljund.
Silvergate’i vastu EJRK siiski ei saanud ja ka prokuratuur lõpetas kriminaalasja. Reformierakonna juht, peaminister Andrus Ansip ütles tollal, et parteide rahastamisel tuleks seadustada tegelik olukord ehk lubada taas annetada juriidilistel isikutel. Miks see üldse omal ajal keelati ja kas võiks kaaluda jälle lubamist?
Mul ei tule see praegu meelde, aga põhjus võis olla see, et erakondade rahastamine läheks selgemaks. Ettevõtte puhul me ei tea, kes konkreetselt annetuse taga on. Füüsiliselt isikult saame küsida, miks sa seda tegid ja mis su raha allikas on. Praegu ei ole lahendamist vajav probleem see, kas lubada taas juriidilistel isikutel annetada, vaid see, kuidas vähendada erakondade sõltuvust rahast. Aga ei ole erakonda, kes sooviks neid muudatusi ellu viia, näiteks panna valimiskampaaniale rahaline piir.
Kui tahta erakondade rahastamist tegelikult paremaks teha, siis võiks kehtivas seaduses teha muudatuse, et riigieelarvest saadud raha ei tohi valimiskampaanias kasutada. Hetkel on on seal säte, et ei tohi kasutada avalikke vahendeid, välja arvatud riigieelarvelised eraldised erakondadele. Kui seda muuta, siis kasutaksid erakonnad kampaaniaks raha, mida nad suudavad n-ö tänavalt kokku koguda.
Siis suureneks ju nälg keelatud annetuste järele?
Raske öelda. Tõenäoliselt on see üks tulemus, aga saavutame selle, et avalikke vahendeid nii palju ei kasutata, sest kampaaniatele piiri panna ei ole võimalik.
Teie ei saanud õiguskantslerina jätkata, sest pidasite erakondade rahastamise järelevalvet oluliseks. Kuivõrd võiks selle teemaga tegelemise pärast ohus olla praegune õiguskantsler?
Ülle Madise tegutsemine on olnud jõuline ja väga selge. 2017 tegi õiguskantsler hulga konkreetseid ettepanekuid erakondade rahastamise parandamiseks. Üks ettepanek oli väga hea: erakondade sissetulekud ja väljaminekud peaksid olema avalikkusele reaalajas nähtavad.
Eeldatavasti on koalitsioonierakondadel ERJK ärakaotamise eelnõu läbisurumiseks hääled koos. Näete te mingit võimalust, et see eelnõu ei saa seaduseks?
Sellele vastamine nõuab selgeltnägija võimeid. Ma näen võimalust, et see ei saa seaduseks, aga mind ei paneks imestama, kui see enne jaaniapäeva n-ö ära koputatakse. Võtmeküsimus on siin Isamaa käitumine. Praegu lohiseb Isamaa eelnõuga kaasa. Keskerakonnal on omad huvid mängus, EKRE liidrid on sõnastanud põhjused, miks neile ERJK tegevus ei meeldi, st nemad on kindlasti selle eelnõu poolt.
