Riigikohus mõistis Karel Šmutovi muusik Kõmmari tapmises õigeks
Šmutovit süüdistati selles, et 2018. aasta 18. juuli öösel sõitis ta Tallinnas Kivi tänaval autoga tahtlikult otsa Rättele, kes suri saadud vigastustesse paar tundi hiljem haiglas.
Prokuratuur esitas Šmutovile süüdistuse tapmises, kuid Harju maakohus mõistis ta tänavu 18. mail süüdi hoopis provotseeritud tapmises, sest ta pani teo toime tugeva hingelise erutuse seisundis. Karistuseks määras kohus Šmutovile kahe aasta ja viie kuu pikkuse vangistuse. Otsus jäi muutmata ka ringkonnakohtus.
Ringkonnakohtu lahendi vaidlustasid riigikohtus Šmutovi kaitsjad, kes taotlesid tema õigeksmõistmist. Nende väitel ei sõitnud süüdistatav kannatanule otsa tahtlikult.
Riigikohus nõustus maa- ja ringkonnakohtuga, et Rättele otsasõit polnud õnnetus, vaid tahtlik tegu. Tõendatud on ka see, et Šmutov oli juhtunu ajal hingelise erutuse seisundis, mille kutsus esile kannatanu oma eelneva vägivaldse käitumisega.
Rätte saabus keset ööd Kivi tänava elumajja, mis kuulus talle ja tema endisele abikaasale. Seal peksis ta Šmutovit raudkangiga pähe ja kehasse, solvas ja ähvardas teda ning ajas alandaval moel autosse. Lisaks oli kannatanu käitunud provokatiivselt juba varem, saates solvavaid ja ähvardavaid sõnumeid. Šmutovi erilist emotsionaalset seisundit näitas seegi, et ta ei suutnud hiljem mitut juhtunu üksikasja meenutada.
Tegemist oli hädaabi osutamisega
Erinevalt maa- ja ringkonnakohtust leidis riigikohus, et Šmutov oli teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis ja seetõttu tuleb ta kuriteos õigeks mõista.
Maakohtu hinnangul polnud süüdistatav enam hädakaitseseisundis, sest rünne tema vastu oli lõppenud – kangiga peksmine toimus elumajas ja õues füüsilist vägivalda Šmutovi vastu enam ei kasutatud. Ent riigikohus asus seisukohale, et asja lahendamises pole sel ainumääravat tähtsust, kas rünne Šmutovi enda vastu oli juba lõppenud või mitte.
Maa- ja ringkonnakohus olid nimelt tuvastanud, et süüdistatav sõitis Rättele otsa ka sellepärast, et kannatanu oli varem tarvitanud vägivalda oma endise abikaasa vastu. Šmutov nägi enne otsasõitu naist auto tahavaatepeeglist ja soovis teda Rätte eest kaitsta. Süüdistatava sõnul oli Rätte suurim viha suunatud just oma endise abikaasa vastu ja tema peamine mure oli tagada naise turvalisus.
Kriminaalkolleegium selgitas, et hädakaitse hõlmab mitte ainult iseenda kaitsmist, vaid ka hädaabi osutamist teistele inimestele, kes on sattunud kas vahetu või vahetult eelseisva õigusvastase ründe sihtmärgiks. Praegusel juhul oli tegemist jätkuva ründeolukorraga. Rätte oli rünnanud naist varemgi ja politsei oli alustatud selle kohta kriminaalmenetlust. Vaid mõni minut enne traagilist lõppsündmust oli Rätte elumajas löönud endist abikaasat ka raudkangiga pähe. Seejärel põgenes naine naabri juurde ja helistas sealt politseisse, kuid Šmutovi pärast muret tundes naasis sündmuskohale. Tunnistajad kirjeldasid Rätte raugematut agressiivset käitumist, mis jätkus ka õues.
Riigikohus märkis, et nii Šmutovil kui ka Rätte endisel abikaasal oli eelnevate sündmuste valguses alust karta, et Rätte võib rünnakut jätkata. Naine ise kinnitas, et just seda peljates katsus ta uuesti sündmuskohalt põgeneda.
Auto oli sobilik kaitsevahend
Kriminaalkolleegium selgitas, et kui hädakaitse puhul on võimalik valida mitme kaitsevahendi hulgast, siis tuleb eelistada ründajat säästvaimat. Autoga otsasõit lõpetas Rätte ründe ja ühtegi ründajat vähem kahjustavat, kuid sama tõhusat alternatiivset vahendit polnud süüdistataval parajasti käepärast. Samuti tuli Šmutovil otsustada väga kiiresti ning kohtud tuvastasid, et ta polnud üle elatud vägivalla ja saadud šoki tõttu päris adekvaatses seisundis.
Riigikohtu hinnangul ei saa Šmutovi puhul rääkida ka hädakaitse piiride ületamisest. Rätte endise abikaasa ja ka süüdistatava enda vastu oli kasutatud ulatuslikku füüsilist vägivalda. Olukorrast tingituna oli alust karta ründe jätkumist eelkõige just naise vastu.
