Eestlased on süüdistamises ja kritiseerimises maailmameistrid!
21.05 ilus Delfis Linnar Priimägi jõuline artikkel "Maailmavaate sihtasutusi on vaja, kuna maailmavaadet pole ollagi." Autor rõhutab väga tugevalt oma artiklis vastandumise vajadusele parteide vahel - vajadusele "muutuda poliitilisest limukast poliitiliseks jõuks".
Tahan siin sama jõuliselt avaldada oma arvamust, et vastandumine ei ole (üldiselt) lahendus, vaid on hoopis probleemi allikas!
Maailma arenenud riikide poliitilisi parteisid iseloomustab tänapäeval seisukohtade pidev lähenemine. Võitlus ideede ja maailmavaate tasandilt on siirdunud pigem võistluseks meeskonna pädevuse tasandile - missugune meeskond suudab ühiskonna eesmärke paremini teenida! Enamik poliitilisi parteisid ja valijaid on kas juba mõistnud või hakkavad mõistma, et jätkusuutlik riik arvestab kõikide ühiskonnagruppidega ja püüab leida nende vahel ühisosa, mitte aga neid vastandada.
Psüühe valdkonnas on tugev vastandumine seotud alati ego-protsessidega. Ego saab eksisteerida ainult võrreldes ennast teistega, eraldades ennast teistest - pidades ennast paremaks kui teised. Tõelises ühistegevuses egol kohta ei ole või peab ta vähemalt selleks ajaks taanduma! Minu arvates on Eesti käesoleva hetke osa probleemidest seotud just vastandumise ja ego-teemaga. Liiga palju otsime erinevusi, ajame oma õigust taga - peaasi, et saaks ennast mingil seletamatul võitlustandril kellegi suhtes paremana näidata või veel enam - meie avalikus ruumis on kahjuks väga laialt levinud ka sama nähtuse brutaalsem vorm: kui ma teist maha teen ja rumalana/ebapädevana näitan, on kõigile selge, et õigus on minul.
Ma ei soovi elada ühiskonnas, kus normiks peetakse ärapanemist ja vastandumist! Ma soovin elada ühiskonnas, kus otsitakse ühisosa ja püütakse kas erinevused ületada või osatakse erinevustes näha väärtust. Mul on hea meel, et vähemalt enamik Eesti parteidest ei ole eriti tugevas vastandumises!
Heitsin pilgu peale ka artikli juurde kirjutatud kommentaaridele. Valdavaks arvamuseks on, et kõik parteid on ühesugused - neid huvitab ainult võim ja raha! Lugupeetud kaasmaalased! Kui see tõesti ainult nii oleks, siis tasuks meil meenutada ütlust - iga rahvas väärib oma kuningat! See, mida me näeme poliitikas, valitsuses ja parlamendis, on tegelikult meie ühiskonna peegelpilt - selle väike mudel.
Eestis ei ole rahvas praktiliselt kunagi oma juhtidega rahul olnud. Ja just siia ongi osa probleemist maetud. Ka poliitikud on kõigest inimesed - arvan, et ajakirjanduses domineeriv suhtumine poliitikutesse, justkui juhinduks nad ainult võimust ja rahast, on ilmselge liialdus! Olen täiesti veendunud, et põhiosa meie poliitikas toimetavatest inimestest on sinna läinud siirast soovist meie elu edendada, kui aga kogu aeg tuleb olla kaitsepositsioonil, läheb selle peale palju väärtuslikku energiat kaduma.
Kahjuks tuleb sedagi tunnistada, et osa inimestel pole võimul olles enam oskust oma ideaalidele kindlaks jääda. Enamasti polegi üheseid ega lihtsaid lahendusi (mõjutab ka parteiline distsipliin ja tagatubade kokkulepped), nii kalduvadki mõned inimesed algselt kavandatust eemale. Samuti ei väida ma sinisilmselt, et poliitikud võimust ja rahast üldse huvitatud pole. Kahtlemata on võim suur väljakutse kõikidele võimulolijatele. Kuid Eesti juhtide mõõdutundetu materdamine ja mahategemine teeb meie ühiskonda lihtsalt veel haigemaks - lausa skisofreeniliseks.
Vaadakem - kui palju on avalikkuses kajastatud Eesti poliitiliste liidrite tegemisi tunnustavalt ja kui palju on neid kritiseeritud. Mulle tundub, et ükskõik, mida poliitikud ka ei teeks - tulemus on alati üks - kellegi "huve" kindlasti riivatakse ja oma pettumust ka valjuhäälselt väljendadakse. Ansipi ja Savisaare kritiseerimine on saanud juba omamoodi rahvuskultuuri osaks - tundub, et kui sa kivi nende suunas ei viska, on sul midagi viga! Olen isegi seltskonnas sellist suhtumist kohanud - kui juhin tähelepanu, et meie kriitika on pime ja lahmiv, siis tekitan seltskonnas väikese segaduse - isegi piinliku momendi ...
Kui korraldataks tiitlivõistlusi süüdistamises ja kritiseerimises, siis Eesti ühiskonnal oleks tänase seisuga lootus finaali pääseda.
