Lugeja: veebruaris saabunud kevad on ühtaegu ärev ja joovastav

Pilvedest hall taevas on saanud hommikuhämaruses sinaka varjundi, horisondil heidab tõusev päikene taevaäärele leekivpunase kuma. Kõrvus on linnulaul ja värskest kevadõhust voolab sõõrmeisse magusat lõhna. Kas tõesti on kevad käes?

Kevad veebruaris on tegelikult hea üllatus. Lumest ja jääst paljas tee laseb jalgrattal mõnusalt maanteed mõõta ega sunni ettevaatlikkusele nagu talvelibedus. Kerge on olla - külm ei väsita.

Kõikjal on tunda ka ärevust: koerad hauguvad ja purevad üksteist, kassid kaklevad ja kräunuvad, nagu piinaks neid keegi. Lapsed jooksevad mööda alevit ringi, jalad porised, ninad tatised ja näod õhinast punased.

Kevad maal on ehe ja vahetu, maine ja möödapääsmatu. Ei ole ohtu, et puudel puhkevad pungad märkamata jääks. Või lumikellukesed, mis oma pead julgelt välja pistavad. Et põllud valendamise asemel mustavad, jääb kaugelt silma, ning linnulaul heliseb, lausa karjub kõrva, sest ümberringi on vaikne. Ei möirga automüra, ei kõla kõnekõmin, ainult üksikud huiked kostavad siin-seal.

Kevad - see poeetiline ja porine aeg, mis mõjub ühtaegu ärevalt ja joovastavalt. Korraga ei tea enam, kuhupoole joosta, mida ära teha, olla kurb või rõõmus. Või mõlemat korraga.

Vaevalt sooja saabumine seal nii kõnekas on, kus soojust on aasta ringi rohkem. Sama tunnet kui Eestis see mujal ei tekita, nagu ei teki ka jõulutunnet, kui pole lund, ega jaanipäeva tunnet, kui ööd pole valged. Eesti kevad on erakordne.