Reisikiri: isa mälestuseks Kazbeki tippu
Hea lugeja, alljärgnevalt matkame Gruusias. Tänapäeval kasutatakse selle venepärase nime asemel enam Georgiat. Kuid kas riigi uus nimi viitab viimasele kuningale Georgi XII-le (1798-1801)? Seejärel 1801. aastal vallutas tsaari-Venemaa iseseisva kuningriigi. Ilmselt viitabki.
Minu isa Georg õppis täpselt 100 aastat tagasi siin Tbilisi (Tiflisi) raudteekoolis aastatel 1912-1913. Kooli aadressi sain teada tänu oma Georgia sõbrale Tengizile, Tbilisi Kultuuriväärtuste ameti asejuhatajale. Kohtasin teda 2012. aasta augustis Kazbeki nõlval mägihotellis ja saime sõpradeks.
Eellugu
Augustis 2012, peale tõusu Kazbeki tippu koos Tšehhi alpinistidega kohtusin Tengiziga Tbilisis uuesti. Ta oli kõik arhiivist välja uurinud ja sõidutas mind tolleaegse raudteekooli ette. Nõukogude Liidu aegsest Taga-Kaukaasia Raudteeinseneride Instituudist on tänapäeval saanud Tbilisi Ülikooli kolledž. Järgnes põhjalik linnaekskusioon Tengizi autoga ja pidulik õhtusöök minu isa Georgi mälestuseks ja meie sõpruse terviseks Tbilisi vanalinnas.
Meenutasime meile mõlemile tuntud Elbrust ja Abhaasia ning Osseetia kurusid.
Teel Kazbekile
Täna, 30. juulil 2013 liigume kümnekesi Stepansminda (endine Kazbegi) asulast ja seal tegutsevast Gergeti õigeusu kloostrist kõrgemal metsa all lookleval matkarajal. Läbi õhukese pilveloori vilksatab kõrgel ees lumine mägi – meie eesmärk Kazbek. See ammukustunud vulkaan ei ole turismiobjekt: mägi oma ettearvamatute oludega eeldab matkaõpet ja samas on nii täiuslikult ehe ja ilus.
Hooaeg kestab Kazbeki ümbruses juulist septembrini. Klassikalist marsruuti Kazbekile hinnatakse rahvusvaheliselt 2A raskuseks ja kestab kogu teekond 4-6 päeva.
Autotee lõppes hiljuti kloostri juures, maha jäid kümmekond neljarattaveoga autot ja kloostrit uudistavad grusiinid. Uudistasime meiegi kloostri kirikut seest, pannes altari ette palveküünla (et mäevaim meid aitaks). Teame, et see kõrgel asula kohal kõrguv klooster oli endise Saksa DV pensionäridest naiste hulgas väga populaarne: külalislahked grusiinid jutustasid, et see aitab vallalised naised abiellu. Jõime pühitsetud vett, pildistasime koos grusiinidega nende palvel ja nautisime siinseid vaateid. Veendusime, et grusiinid on emotsionaalsed ja kirglikud inimesed, kellele on väga olulised meeldivad kogemused, heatujulisus ja külalislahkus.
Nüüd aga seljakotid selga!
Rada lookleb pidevalt tõustes läbi kasevõsa lillerikastele alpiniitudele. Mõnusat aroomi levitab siin lavendel. Kõrvalorus allpool avanevad kloostri abimajandi hooned, põllulapid ja loomakari. Meie aga liigume üha kõrgemale madala Sabertse kuru suunas. Jätkub väike laskumine Gergeti jõe äärde. Siin viimastel rohustel platsidel on mõistlik ööbida. Esimene matkapäeva liikumine on lõppenud. Päevikupidaja kirjutab: "Käiguaega kulus 4,5 tundi". Gaasipriimused tööle, kokanaat sööki tegema ja telgid üles...
Õhtul telgis meenutame mägijõe vulina saatel tänast päeva.
Hommikul alustasime liikumist Stepansminda asulast, alpinistide majast. Selle ehitas kunagine Gruusia esialpinist Zurabi (kellega allakirjutanu kohtus veel 2012. aastal) oma sõpradega. Käesoleval aastal majandab siin tema lesk Dodo koos noore alpinisti Noaga.
Kazbeki mägi kõrgub nagu valge püramiid Georgia (Gruusia) Stepansminda asula kohal. Stepansmindasse, suurde külla sõitsime Tbilisist Didube metrojaamast mikrobussiga, hind 10 GEL (Georgia lari) ehk 5 eurot. Mikrobussi mahtusime meie kümnekesi, 7 poolakat ja meie kõigi seljakotid, osa neist katusele. Sõit kestis ligi 3 tundi, ületades kruusateel Jvari 2600 m kõrguse kuru.
Stepansmindas on palju kodumajutuse pakkujaid ja saab osta vajalikud toiduained. Parem valik on aga Tbilisis Didube metroojaama juures turul, kinnitab allakirjutanu.
Hommikul on mägijõgi madalam
Teist matkapäeva alustame jõe ületamisega. Koolitusest teame, et hommikul on mägijõe veetase madalam kui pärastlõunal ja üle saab lihtsalt, suurtel kividel hüpates.
Liigume piki Gergeti liustikumoreeni umbes 1,5 tundi, edasi aga avatud lamedal liustikul kaljuribi suunas. Suurematele kividele laotud kivikuhilate (tuuride) järgi on lihtne õiget rada hoida. Üks algaja matkasell küsis kunagi: "Miks need ilusad istumiskivid on väikesi kive täis laotud?" Eks ikka orienteerumiseks, noor sõber!
Kaljuribi otsa juures pöörame paremale ja ületame liustiku, mis on tänavu värskelt sadanud lumele puhasvalge. Seetõttu ei sega kerge udu meie liikumist: eelmiste liikujate jäljed on liustikul selgelt nähtavad. Üleval avaneb peagi mägihütt - Bethlemi hut (vana sõjaväe meteojaam) 3653 m kõrgusel. Käiguaega kulub täna kokku 3,5 tundi. Mägihütti jõudmine on kõigile jõukohane ning pakub lummavaid vaateid Kaukasuse peaahelikule ja mõõdukalt ekstreemseid kogemusi liustike ületamisel.
Telgid paneme mägihüti õuel kivide varju üles ja toitu teeme samuti õues oma priimustel. Kasutame mägihüti otsa juures toimivat mobiilisidet satelliidi vahendusel, et vestelda kodustega Eestis või neile sõnumeid saata.
Mägihotellis võib kohata alpiniste (ameerikapäraselt mägironijaid) ja mägimatkajaid kõikjalt maailmast. Eriti palju Ukrainast, Venemaalt, Poolast ja teistest Ida-Euroopa riikidest. Määravaks on siinsete teenuste odav hind. Ööbida saab hütis kahekordsetel naridel (25 GEL), põrandal (20 GEL) või oma telgis (10 GEL). Stepansmindast mägihütti ja siit alla saab tellida hobuseid varustuse veoks. Inglise ja vene keeltest piisab kõigiga suhtlemiseks.
Kazbeki regioonis on mitmed tipud kõrgemad kui 4000 m ja see on Kaukasuse üks tähtsamaid mägironimise ja matkamise paiku. Kazbeki mägi on samuti tuntud kui "Mkinvartsveri" ("liustikemägi") – oma gruusiakeelse nime järgi, sest seal on 9 liustikku. Kazbeki loetakse tõsiseks mäeks ja tippu tuleb algajatel võtta kui boonust, kuhu võib aga ilmtingimata ei pruugi jõuda.
Just siin, mägihüti söögitoas kohtasin eelmisel aastal oma Georgia sõpra Tengizi. Tema juhendas siis Isreali alpiniste. Alpinismi ajaloost teame, et Eesti esimese alpinaadi juhiks oli Peeter Varep, kelle juhtimisel 29.-30.07.1957 tõusis 18 eesti alpinisti Kazbekile.
2008. aasta augustis Georgia-Vene sõja ajal oli siin mitu Eesti gruppi. Vene lennukid lendasid siis tipu lähedal üle nende peade ja Kaukasuse peaaheliku meile sõbraliku väikeriigi külasid pommitama.
Nende ridade kirjutamise ajal sain teada, et 10. septembril 2013 tõusid Kazbeki tippu Georgia mägironijad, nende seas ka Georgia president Mihhail Saakashvili ja tuntud Vene teisitimõtleja, Cato Instituudi (USA) kaastöötaja ning president Putini majandusnõunik 2000-2005 Andrei Illarionov. Kazbeki vallutamise pühendasid nad Georgia rooside revolutsiooni 10. aastapäevale ja Vene-Georgia sõjas hukkunutele. Tipus rulliti lahti Georgia ja Venemaa lipud.
Tipupäev
Neljandat ehk tipupäeva alustame kergete tipukottidega pimedas kell 3.30 mägihotellist. Otsmikulampide valgel lookleb meie ’jaaniusside’ rivi tuttaval rajal. Tõusime ju eilegi (kolmandal päeval) siin 4300 meetri kõrgusele et aklimatiseeruda ja rajaga tutvuda. Ning laskusime tagasi sooja hütti puhkama. Varajane õhtusöök hüti söögitoas ja magama.
Täna liigume Ortsveri liustikul läände, umbes 4 km. Edasi koiduvalguses möödume kivilaviini ohtlikust tipukoonusest ja seinast, et tõusta kirka ja kassidega laiale lumisele Maili platoole. Platoo allosas liituvad meiega paarkümmend alpinist, kes siin lumekuubikutest laotud seina varjus telkides ööbisid. Siin on juba kerged miinuskraadid.
Tugev tuul keerutab lund silmi. Lund on siin palju rohkem kui eelmisel aastal samal ajal. Siis tuli köisseongus liikuda ja kohati jäälõhede vahel laveerida. Oleme mäe Venemaa-poolsel põhjanõlval. Lihtsaim tõusutee viib just siit, kus sadakond meetrit ollakse Venemaa territooriumil.
Sügavas lumes liigume tuule kiuste aina kõrgemale, vältides libedaid külmunud lume vööte ja vaalusid. Edasi tõuseme lumisele sadulale 4900 m kõrgusele. Tippu viib siit 35-45 kraadine lumenõlv.
Tugeva tuulega tipus
On 2. augusti (2013) keskpäev Kazbeki tipus. Siin lõõtsub tugev tuul, räägitakse, et viimase paarikümne aasta tugevaim. Külm teeb oma töö, tahtmine ja jõud võib kiiresti otsa saada. Aga tipp on seda kõike väärt. Kogu Kaukasuse peaahelik on siit nagu peopeal, hea ilmaga näed Euroopa ja Venemaa kõrgemat tippu Elbrust ja teisel pool paistab lõpmatu tasandik. Võimas, väga võimas vaade 5047 meetri (mõnedel andmetel 5033 m) kõrguselt. Tugev tuul ja kiirelt muutuv ilm kiirustab meid siiski kohe laskuma.
Kazbekil käisid Kaire Roop, Hannes Oja, Lauri Stern, Marek Ojasalu, Meelis Tapo, Jüri Lusik, Kaido Plovits, Martin Suga ja allakirjutanu. Nii mõnelegi nõudis see eneseületamist ja tugevat tahtejõudu. Samal päeval laskusime mägihotelli, Bethlemi hütti. Kokku tuli tipupäeval käiguaega 14 tundi.
Järgmisel päeval laskusime alla Stepansminda alevikku alpinistide majja. Samas kõrvalasuvas kohvikus lõpetasime eduka Kazbekile tõusu rahvusliku õhtusöögi ja oma grupi aruteluga. Tbilisis ootas meid Tengiz, kes sõidutas meid linnas ja tutvustas huviväärsusi. Ees oli veel tutvumine sõbraliku Georgia vaatamisväärsustega Tbilisis, Borjomis ja Batumis.
Küllap ka minu isa 100 aastat tagasi siin käis.
2014. aasta suvel kutsuvad meid aga Harju Matkaklubiga Bulgaaria jalgrattateed ja Hispaania Püreneede mägirajad.
Isadepäeva eel, 9. novembril 2013.
