Suhetest Venemaaga: Eesti hilines 68 aastat enese kehtestamisega
Tihti realiseerub see teatud ajalooetapil läbi mingi konkreetse tahteavalduse - nagu näiteks Eesti vabadussõda. Ja vabaduse kaotamine on sageli seotud tahteavalduse puuduse või selle nõrkusega. 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist olid mitmed riigid (s.h Soome ja Eesti) väga keerukas - võib öelda, et lausa lootusetus - olukorras. Venemaa imperialistlikule võimuladvikule olid antud rahvusvaheliselt peaaegu vabad käed oma lähinaabruses toimetada. Ja nagu me ajaloost teame, siis Venemaa (endine Nõukogude liit) seda võimalust ka kasutas.
Ohvritel - muuhulgas Soomel ja Eestil - oli võimalus ilmselgele jõu ülekaalule järgi anda või mitte alluda väljapressimisele. Ja täna me kõik teame ajaloo kulgu. Aga kas ikka kõik järeldused, mis nendest sündmustest on tehtud on adekvaatsed ja ammendavad? Vaatame esmalt Soome näidet. Nõukogude Liit sai läbi Talvesõja ühe oma suurematest kaotustest (võib isegi öelda alandustest). Hruštšovi andmetel kaotas Nõukogude liit ca miljon inimelu. Täpsed ja kinnitatud andmed küll puuduvad, aga kui kaotuste oli ka väiksem, siis oli see siiski palju enam ametlikest numbritest ja sõja tulemusena oli Nõukogude Liit sunnitud tunnistama Soome sisu.
Teise Maailmasõja lõppedes pidi Soome sõjareparatsiooni korras tasuma Nõukogude Liidule kauba kujul väga suure summa. Kuid just osaliselt tänu sellele harjus Nõukogude Liit saama Soomest kaupa ning kui kohustus oli täidetud ja Stalin surnud, siis sai Soome hakata oma visaduse positiivseid vilju lõikama. Kuigi sellega kaasnesid ka mõningad varjud, näiteksi nn finlandiseerumine, saavutas Soome teatud lugupidamise ja Nõukogude Liidu suhtumine Soome riiki omandas üllatavalt positiivsed jooned. Ja nagu me täna teame, on Soome üks maailma rikkamaid riike.
Eesti aga valis teise tee andes järgi väljapressimisele. Ma ei taha anda tolleaegsetele Eesti juhtidele hinnangut toetudes tagantjärgi tarkusele. Usun, et nad andsid endast parima, mida nad sellises keerulises ja lootusetus olukorras üldse teha said. Siiski, teatud vaatenurgast vaadates tundub, et võib-olla oleks võinud ka ajalugu teisiti minna aga kahjuks ei ole meil võimalik neid eksperimente isegi virtuaalreaalsuses teha. Ühe kolmandiku rahva kaotamine, psühholoogiline paralüseerimine ja totaalne vaesumine on siiski väga kõrge hind. Eesti ühiskond istub tänaseni "Venemaa kompleksis" ja osaleb erinevates pehmemat vormi "sõdades" Venemaaga, Soome aga on suures osas sellisest nähtusest vaba.
Ehkki Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal toimis peaaegu vägivallatult "laulva revolutsiooni" kujul, mis on ka maailmamastaabis tähelepanu vääriv saavutus, siis tõeline tuleproov meie vabaduse ja iseseisvuse tahtele oli tegelikult pronkssõduri teisaldamine. Kas Eesti valitsus ja rahvas allub jälle jõule, väljapressimisele ja manipulatsioonile või suudame me tõesti endaks jääda ja vajalikud asjad lõpule viia - see oli tegelikult põhiküsimus 2007. aasta kevadel. Ja ligi saja aastase vaheaja järel (viimane korralik Eesti rahva enesekehtestamine toimus Vabadussõjas Venemaaga) on tõesti Eesti suutnud jääda endale kindlaks olles vastamise suurriigiga nagu Venemaa.
Vaadates täna viie aasta tagustele sündmustele, siis jättes kõrvale mõned tagantjärele tarkusest tulenevad tehnilised nüansid, viis Ansipi valitsus pronkssõduri teisaldamise läbi üllatavalt edukalt. Eesti riigi elanikena peame me endale aru andma, et ainuke viis Venemaaga suhelda on omades jõudu. Aga palju tähtsam välisest (relvajõust) on jõud ja otsustavus oma tasakaalukad ja mõistlikud plaanid ellu viia ja mitte lasta ennast mõjutada välistest manipulatsioonidest ja alluda provokatsioonidele. Igasugune järgiandmine väljapressimise tüüpi nõudmistele Venemaa poolt toob lihtsalt kaasa mõne aja möödudes räigemad nõudmised ja vähendab oluliselt Eesti rahva kollektiivset enesekindlust.
Ajakirjanduses on on palju kriitikat Ansipi valitsuse aadressil seoses pronkssõduriga ja spekulatsioone, et Eesti majanduskriisi põhjuseks on pronksiöö ja pronkssõduri teisaldamine. Mõistan inimeste soovi vastutus valitsuse kaela lükata - kellele siis meeldiks meie tänastes väljakutsetes oma osalust näha. Kui me vaatama ajaloos tagasi, siis ükski valitsus ei saa kiita võimul olles (v.a. totalitaarsed valitsused) - alles küllaldane ajaline perspektiiv võimaldab jätta kõrvale isiklikud ja rahvuslikud emotsioonid ning näha suuremat mustrit.
Eesti majanduslik seis ja käekäik on paljude teiste riikidega võrreldes palju vähem tagasi läinud, vaatamata sellele, et neil riikidel polnud ei pronksiööd ega Ansipit. Käesolevaga ei taha ma teha Ansipist iidolit, ega väita et ta pole vigu teinud, vaid juhtida tähelepanu, et pronkssõduri teisaldamise tulemused võivad olla pikemas perspektiivis sootuks positiivsemad kui me oskame oodata. Isiklikult arvan, et pronkssõduri teisaldamine oli Eesti rahva ja valitsuse eneseteostuse proovikivi - kas suudetakse oma otsusele kindlaks jääda ja see ellu viia minemata ülemäärase jõu kasutamise mudelisse, mis oli ju tegelikult ju Venemaa provokatsioonide eesmärk.
Ja isegi see, et provokatsioonde korraldajad said kohtus õigeks mõistetud, on meid juba teenima hakanud - Venemaal ei ole võimalik teha muud kui tunnistada, et Eesti kohtusüsteem on sõltumatu ja arenenud. Väga keeruline on Venemaal pronkssõdurist midagi provokatiivset välja imeda, v.a. juhul kui me ise talle selleks võimalust ei paku. Isiklikult jagan enamuse inimeste riivatud õiglustunnet, et süüdlased olid väärt karistust aga tundub, et suure pildi ja Eesti rahu huvides võib ka selline eestalaste jaoks ilmna ebaõiglus olla siiski pikas perspektiivis hea lahendus.
Mida me saame toimunust õppida?
Arvan, et Eesti lähiajaloos on kaks sündmust, millest meil on võimalik tõepoolest saada positiivset õppetundi. Loen nendeks sündmusteks Laulvat revolutsiooni ja pronkssõduri teisaldamist. Tõenäoliselt paljud lugejad ei jaga minu vaadet pronkssõduri kohta, aga eks osa meie kättesaavutatud võitudest ongi ju eneseväljendamise õigus ja meie ühiskond ainult võidab tolerantsest ja lugupidavast eriarvamuste esitamisest. Ja õppetund, mida me peaksime teadvustama puudutab proaktiivsust (vastand sõnale reaktiivne), enesele kindlaks jäämist, oskust ennast mitte provotseerida lasta, minimaalset jõu kasutamist (arvan, et teatud olukordades on teatud jõu kasutamine paratamatu).
Selle asemel, et läbi propaganda ja jõu kasutamise vastanduda üha enam "vaenlasega", kes omakorda saab sellest oma "võitlusele" hoogu juurde, saame me ignoreerida "vaenlase" provokatsioone ja lihtsalt keskenduda sellele, mida meie soovime. Nii isikliku kui ka kollektiivse psüühika tasandil on ammu leidnud kinnitust tõsiasi, et mittereageerimine on tavaliselt parim valik. Kui üks tüli osapool ei reageeri, siis teisel osapoolel entusiasm tülile uut hoogu anda lihtsalt väheneb - see võib võtta omajagu aega aga see juhtub kindlasti.
Ja minu arvates võiks sarnast lähenemisviisi rakendada kogu vene küsimusele Eestis. Ca kolmandik Eest elanikkonnast on vene juurtega ja me peaksime seda õppima aktsepteerima. Juurte jõuga läbiraiumine toob endaga paratamatult kaasa kaasa valulise reaktsiooni ja vastandumise ühiskonnas. Arvan, et teatud suunava jõu rakendamine on vajalik (riigikeele poliitika) aga samas tuleks Vene juurtega elanikkonnale jätta õigus mõtte ja eneseväljendusvabadusele, isegi kui see üldse meie ajalootõlgendusega kokku ei lähe. Kui osa venekeelsest elanikkonnast soovib 9. Maid tähistada rongkäiguga ja kanda Georgi linte, siis tuleks seda ka sõbralikult aktsepteerida, eeldusel, et välditakse vaenu õhutamist gruppide vahel, ja tõenäoliselt tooks see tuleviks kaasa huvi kadumise selliste meeleavalduste järele.
Venelastel on oma ajalookäsitlus suurrahvana, milles on kaks suurt kivi - Peeter I ja Suur Isamaasõda. Eestlastel tuleks lihtsalt aktsepteerida tõsiasja, et meil ei ole võimalik venelaste kollektiivset identiteeti ja ajalookäsitlust muuta. Eestlased on oma rahva loo - kollektiivse identiteedi - ehitanud üles suures osas Vabadussõjale. Ja ma arvan, et nii nagu osa Venema identiteedi loost ei kannata kriitikat, nii on ka meie looga - lugu on loodud ilus ja rahvast ühendav, ja selle nimel on ilmselt sobinud ka mõningane ajaloo ümbertõlgendamine.
Üks olulistest sõnumitest, mida ma soovin käesoleva artikli kaudu avalikuseni tuua, on mõte, et võib-olla oleme me ka ise konfliktide loomises osalised. Võib-olla meie väikerahva kannatada saanud identiteet on meid pannud kollektiivselt üle reageerima, tuues sellega kaasa hoopis sündmuste eskaleerumise ja trumpide kättemängimise provokatsioonide korraldajale. Ehk on mittereageerimine oluline võti suhete parandmisel Venemaaga?
