Üks isevärki ahistamislugu jooksurajalt: lumehange vajunud purjus naine muutus liialt pealetükkivaks
Olin tudeng, teist või kolmandat aastat kõrgkoolis. Oma mälu kontrollimiseks vaatasin kaardilt järgi ja võin täpselt öelda, et n-ö juhtum leidis aset seal, kus saavad kokku Kadaka puiestee ja Trummi tänav, mitte eriti kaugel sellest kohast asus teisel pool teed üks eramaja.
Jõudsin puiesteele ja keerasin Tähetorni poole, aga midagi jäi järsku silma. Vaatasin hoolikamalt ja nägin, et üks kogu ukerdab teeperves – kord tatsus jalalt jalale, siis kükitas, siis viskas pikali. Rõhutan, et lumi oli maas! Süda jäi valutama, keerasin tagasi ja läksin „objekti“ juurde.
Selgus, et tegemist oli elu poolt veidi räsitud, alkoholi poolt meeletesegadusse viidud keskealise naisterahvaga. Aitasin ta püsti, soovitasin ikka liikuda, et mitte ära külmuda. Aga kuhu? – selles oli küsimus, ega ta isegi eriti teadnud, kuidas ta siia sai või kuhu läheb. Kuna olin jooksmas, siis oli nahk läbimärg ja hakkasin ära jahtuma, st külm hakkas endal. Kui tegin vihje, et peaksin nüüd minema hakkama, siis proua lausa rippus mul kaelas ja anus-karjus n-ö pehme keelega: „Ära mine! Päästa mind, ma külmun muidu siin surnuks!
Mind hakkas tabama kergekujuline paanikahoog, sest õnnetut olendit, kes mul kaelas rippus, ei saanud ma lumehange surema ka lükata, samas ise hakkasin kopsupõletikuga riskima. Midagi teha ei osanud, telefoni siis taskus polnud, ühtegi inimest ka ei liikunud... Kirusin mõtetes ennast maapõhja, sest siitkaudu jooksin väga harva; samas tundsin justkui mind ahistataks – ei jäta ju vanemat abitut naisterahvast lumehange vedelema?! Tundus, et see piinarikas olukord jääbki kestma.
Minu piinad lõpetas ja hädast aitas välja seal lähedal elanud noorem mees, ehk minuvanune, kes võttis hädalise enda hoole alla, lubas helistada, kuhu vaja, ühesõnaga ajada asi „jonksu“. Milline kergendus! Ma ei suuda kuidagi meenutada, kuidas abiline välja ilmus – kas tuli ta lärmi peale või käisin ise abi otsimas, mitte ei mäleta.
See vastik rõhuv tunne, et sa ei suuda midagi teha, nõme dilemma – kas riskida inimese surnukskülmumisega või enda kopsupõletikuga, on siiani meeles ja veelgi enam see kergendus, justkui oleksin tohutust piinakoormast vabanenud.
Samas, ehk tabas mutt lihtsalt ära, et olen selline pehme ja hakkas mind terroriseerima? Mängides selle peale, et ta on naine, abitu, meeltesegaduses ja õnnetu. Vaevalt ta hukka oleks saanud, kui ma külmalt edasi oleksin jooksnud.
Selle majaga, kust ilmus välja abimees, puutusin paari aasta pärast töiselt kokku, sest tegime mingit tööd peremehele ja see minu päästja oli arvatavasti tema poeg või siis väimees.
