Viktor Siilats: Marika Priske, varivalitsuse peaminister
ja riigihankekonkursil osalejaid sõlmima konkurentsi kahjustavat kokkulepet.
Suure trummipõrinaga alanud rünnak võib aga peatselt sumbuda sohu, sest proua kantsler on omandanud aastatega sellise mõjuvõimu, mis võimaldab tal öelda: mina olengi riik.
Paljud vist ei tea, et Marika Priske eestvedamisel on moodustatud varivalitsuse tunnustega ühendus, kantslerite nõukogu. Otse loomulikult juhib seda Priske ise.
Niipea kui valitsus on midagi tähtsat ja Prisket või teisi kantslereid puudutavat/huvitavat otsustamas, koguneb see “varivalitsus “ ja teeb oma eelotsuse, mis siis valitsusele esitatakse. Katsugu vaid valitsus selle otsuse vastu minna! Sõnakuulmatud ministrid uputatakse aga “Jah, härra minister!” stiilis bürokraatiasse.
Kantslerite nõukogu on omamoodi teenuste börs, kus kantslerid vastastikku teeneid osutavad.
Toon näite. 2008. aasta kevadel oli Marika Priskel tarvis oma asekantsleri, Eero Pärgmäe, äia huvides tekitada ja tõestada rahvusvahelise piiripunkti olemasolu kohas, kus seda piiripunkti polnud. Kiire kiri siseministeeriumi kantslerile ning juba tuligi vastus: “Austatud proua kantsler, nimetatud piiripunkt on täiesti olemas ja Eesti riigile ülimalt vajalik.”
Paar kuud hiljem aga likvideeris siseministeerium selle olematu, kuid samas väga vajaliku piiripunti ära kui mittevajaliku. Kui aga Pärgmäe äiale oli vaja valitsuse korraldust, siis eelnes sellele kantslerite nõukogu koosolek ja protokolliline otsus, mis esitati valitsusele.
Mida ma sellega öelda tahan? Aga seda, et sama hästi võiks kapo ka oma siseministeeriumi kantsleri juures läbiotsimise korraldada ja vaadata siis, millega see lõpeb.
Kuid mitte ainult täitevvõim pole kantsler Priskel peos.
Riigikogu teatavasti vaid vomistab seadusi. Nende eelnõud sünnivad kantslerite alluvuses töötavate usinate ametnike arvutites. Kusjuures unustage nii osalusdemokraatia kui ka ministeeriumite kooskõlastusringid. Kantsleri poolt soovitu ilmub seaduseelnõusse vahetult enne kolmandat lugemist ja ükski tuletõrjebrigaad ei jõua seda sealt kustutada.
Mis tähendabki seda, et nüüd, kus Marika Priskele on esitatud kahtlustus, asuvad needsamad usinad töömesilased muutma seadust, millele kantsler jalgu jäi. Juba on kuulda küsimust, kas Riigihangete seadus on ikka riigi huvides. Kui nüüd asi peakski jõudma kohtuni, mis on ülimalt ebatõenäoline, siis rakendab sõltumatu kohtunik kohe kindlasti uut ehk muudetud seadust, kusjuures tagasiulatuvalt.
Seega ei tasu võtta kuigi tõsiselt ministeeriumi õigustusi, et üks või teine otsus langetati kohtuvaidluste lõpetamiseks või kohtuvaidluste hirmus. Kohtutega hirmutatakse vaid lihtsameelseid - et kui kantsleri soosikule jätta võimaldamata tema soovitud hüve, siis tuleb kindlasti kohtuvaidlus, kus riik saab kahju. Kui vaja kellelegi ära teha, siis kohtuid ei kardeta. Ka kulusid mitte.
Miks? Aga just seepärast, et iga pika kohtuvaidluse ajal saab asjasse puutuva seaduse hõlpsalt ministeeriumi kasuks ära muuta ning seda siis tagasiulatuvalt rakendada.
Hiljuti kirjutas Äripäev kantsler Priske impeeriumi kokkuvarisemisest. Selle asemel, et saada aimu selle impeeriumi tegelikust suurusest võis lugeda hoopis kellestki punases pükskostüümis majanaabrist ja kantsleri elatanud emast, kes otse loomulikult leidisid, et meie Marikale tehakse liiga.
Et Eesti juhtiv majandusleht sellise tasemeni viia, on ministeeriumi suhtekorraldajaks palgatud Äripäeva endine ajakirjanik Gea Otsa, endise nimega Gea Velkhut-Sokka. Postimehes on kantsleri õuelaulikuiks Andrus Karnau ja samuti Äripäeva taustaga Sirje Niitra. Jne, jne, jne.
Ning tõepoolest, mis nüüd siis niiväga juhtus? Teed oli ju ometigi vaja ehitada! Riigi huvides ikkagi!
Kui riigihanke võidu oleks saanud kohe “õige” firma ja “vale” olnuks vait, siis polekski midagi juhtunud, buldooserid juba ammu müttaks. Midagi läks aga valesti ning oli vaja firmadevahelist kokkulepet. Kas äkki sellist, kus üks loobub ja teine kompenseerib?
Kui kaks konkurenti omavahel milleski kokku lepivad ning kui see kokkulepe on konkurentsi kahjustav, siis tähendab see reeglina seda, et klient ehk antud
juhul riik, maksab sellise kokkuleppe kinni, st maksab rohkem. Me kõik maksame siis rohkem selle teelõigu eest, mida oleks võinud ka odavamalt saada. Aga ega see esimene asi pole, mille eest mõttetult makstakse.
“Neid seob kas ühine armastus või ühine kuritegu,” naljatavad Marika Priske kolleegid iga kord, kui kantsler taas kord mõne oma lemmikallasutuse juhi kaitseks tuliselt välja astub. Välistades millegipärast koheselt selle esimese võimaluse. Mis annaks ju lootust, et riburadapidi hakkavad süüpinki jõudma ka teised tegelased. Need, kelle tegude kontrollimine siiani raskendatud on olnud.
Kuid mis saab edasi? Ega ei saagi midagi!
Impeerium, kus demokraatliku riigi väärtused on keeratud farsiks ning kus kantsleril on absoluutne võim, materialiseerub peatselt telefonikõnes, mis kogu uurimisprotsessi seiskab. Avalikkuse põhjendatud huvile tuginedes, mõistagi.
On ka teine, põhimõtteliselt sama lõpptulemuseni viiv variant. Nimelt liiguvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis juba ammu kuuldused, et Marika Priske soovitakse välja vahetada. “Ei peeta enam,” oli lühike kommentaar.
Kümme aastat ametis olnud kantsler ei ole aga sugugi mitte nii kerge saak, et seda palja käega võtta. Kas uurimine sai alguse ministri initsiatiivist või kadus kantsleri kohalt teda kaitsev katus lihtsalt seoses eelseisva kaadrimuudatusega, kes seda nüüd täpselt teab.
Kurioosne on aga see, et uueks kantsleriks võib saada seesama tubli väimeespoeg Eero Pärgmäe, kelle äia huvides Marika Priske rahvusvahelisi piiripunkte tellis. Kui uurimine sai alguse seoses kantsleri töölepingu peatse lõppemisega, siis on samuti üsna tõenäoline, et kõik sumbub niipea, kui uus kantsler paigas.
Marika Priske saab või võidab kohtus priske lahkumiskompensatsiooni ning peatselt võime temast lugeda kui Eesti ühest rikkamast inimesest. Eelmise majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi naiskantsleriga juba läks nii.
