Mitmete Eesti allkirjadega avalik kiri: USA-l ei ole praegu õige aeg Venemaa vastu pehmeks muutuda

Välispoliitikaeksperdid ning praegused ja endised ametnikud Kesk- ja Ida-Euroopast on allkirjastanud 40 kirja, milles öeldakse, et Venemaa president Vladimir Putin õõnestab jätkuvalt liberaalset demokraatiat Euroopas ja mujal ning Ameerika ei tohiks sellele ohule selga pöörata.

Allakirjutanud ütlevad, et lugesid märkimisväärse huviga hiljutist avalikku kirja Politico Magazine’is, mille 103 allakirjutanut kutsusid USA poliitikat Venemaa suhtes ümber mõtlema.

Käesoleva 40 kirja autorid teatavad, et usuvad, et see debatt jääb puudulikuks, kui sellesse ei kaasata USA Kesk- ja Ida-Euroopa liitlaste vaatepunkte. Allakirjutanud loevad oma kohuseks neid vaatepunkte esitleda.

„Külma sõja järgse Euroopa õiguslike ja normatiivsete aluste säilitamine on olnud USA rahvusvaheliste huvide jaoks fundamentaalse tähtsusega ligi 30 aastat ja NATO liitlaste jaoks usalduse küsimus. 1990. aasta Pariisi harta, 1994. aasta Budapesti dokument ja 1997. aasta NATO-Venemaa alusakt hõlmasid „uue ajastu” märkidena austust suveräänsuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja valikuvabaduse vastu. Külma sõja lõpetas nende põhimõtete aktsepteerimine kõigepealt Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu ja siis Boriss Jeltsini Vene Föderatsiooni poolt. Need asjakorraldused on toonud julgeoleku, stabiilsuse ja jõukuse suuremale osale kontinendist,” öeldakse kirjas. „Venemaa rünnak Gruusia vastu 2008. aastal ja suurema jultumusega Ukraina vastu kuus aastat hiljem kujutasid endast aga otserünnakut neile põhimõtetele ja Euroopa julgeolekukorraldusele. 2014. aastal kuulutas president Vladimir Putin, et see korraldus „deformeerus”. Hübriidsõda, mille Venemaa on Ukrainale peale surunud, täiendab nüüd kogu spekter muid meetmeid, alates desinformatsioonist kuni finantskorruptsioonini, mis on mõeldud õõnestama liberaalset demokraatiat ja nõrgestama Atlandi-ülest ühtekuuluvust. Need on ülimalt tõsised asjad.”

Kirjas öeldakse, et algse avaliku kirja autorid on selle hinnanguga nõus ning kutsuvad õigesti leidma paremaid viise „efektiivseks tegelemiseks” Venemaa häkkimise, valimistesse sekkumise ja desinformatsiooniga, aga nad teevad seda ilma vajaliku järelduseta, et see on vaenuliku jõu tegevus. Eelmise kirja autoreid kritiseeritakse ka selle eest, et nad väidavad, et sanktsioonide pidev kogunemine vähendab Moskva jaoks igasuguseid võimalikke ajendeid kurssi muuta. Samuti toetavad eelmise kirja autorid ausat ja vastuvõetavat lahendust Ukrainas, ütlemata, kas see eeldab riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamist.

Eelmise kirja autorid rõhutavad ka vajadust muuta ohutumaks ja stabiilsemaks sõjaline vastasseis, mis lõhestab Euroopa kõige ebastabiilsemaid regioone Läänemerelt Musta mereni. Vastukirja autoreid hämmastab seejuures, et ei mainita heidutust.

Veel ei ole vastukirja autorid nõus, et Ameerika välispoliitiline arsenal on kahanenud peamiselt reaktsioonidele, sanktsioonidele, avalikule häbistamisele ja kongressi resolutsioonidele. Allakirjutanud leiavad, et USA Euroopa väejuhatuse eelarve suurendamine 40% ja viimastel NATO tippkohtumistel kokkulepitud meetmed koos sanktsioonidega on saavutanud palju Ukraina sõja ja provokatsioonide Mustal ja Läänemerel tekitatud ohtliku dünaamika kahjutuks tegemiseks.

Eelmise kirja autorid viitavad vajadusele tõsise ja kestliku strateegilise dialoogi järele, milles tegeldaks usaldamatuse ja vaenulikkuse sügavamate allikatega. Vastukirjale allakirjutanud ei näe vastuolu sellise dialoogi ning selgelt väljendatud ja paika pandud huvide vahel. Sama käib ka professionaalsete suhete ja kommunikatsioonikanalite hoidmise kohta Lääne ja Vene sõjaväelaste vahel. Vastukirja autorid ei mõista aga, miks peaks vastukaubaks loobuma Lääne poliitika tuumast ja sellega ei lepita.

„Lõpuks, me oleme alati väitnud, et „me peame tegelema Venemaaga sellisena, nagu ta on”, nagu avalikus kirjas öeldakse. Aga meil ei tohiks olla illusioone selle kohta, mida see tähendab. Nagu kirjas praktiliselt öeldakse, on Venemaa taaselustanud 1914. aasta eelse maailma tõekspidamised: kaitseperimeetrid, mõjusfäärid, klientriigid ja „tsivilisatsioonitsoonid”, hoolimata inimeste soovidest, kes nendes elavad. See väljavaade on vastandlik Lääne demokraatiate omale. Meie väljakutse on tulla selle antagonismiga toime viisidel, mis minimeerivad väärarvestusi, säilitavad koostöö elemente ning muudavad edasimineku ja kompromissi võimalikuks. Venemaa on riik, mis teab oma huve ja kaitseb neid. Me ei paranda suhteid ega oma enda julgeolekut, kui me ei suuda teha sama,” öeldakse kirjas.

Vastukirja autorid toovad välja prioriteedid, mis Läänel – USA-l, NATO-l ja Euroopa Liidul – peaksid nende arvates Venemaa suhtes olema.

- Esiteks, säilitada euroatlandi piirkonna kaitse ja julgeolek liitlastega tihedalt konsulteerides ja koostööd tehes. See ei sõltu Venemaa nõusolekust ja seda ei pisenda Hiina esitatav väljakutse.

- Teiseks, taastada euroatlandi piirkonna poliitiline ühtsus, mida on kahjustanud sellised eesmärgid nagu „Ameerika eelkõige” ja „Euroopa strateegiline autonoomia”. Hiina tekitatavad ühised väljakutsed Euroopale ja Ameerikale loovad edasise potentsiaali USA koostööle Euroopaga, samas kui koostööd Venemaaga Hiina vastu peavad kirja autorid pettekujutelmaks ja fantaasiaks.

- Kolmandaks, säilitada külma sõja järgne korraldus ja hoida vaos neid, kes tahaksid selle tagasi pöörata. Meie eesmärk NATO partner- ja Euroopa Liidu idapartnerlusriikides ei ole liberaalse demokraatia eksport. See on suveräänsuse ja valikuvabaduse kaitse ning ka sisulise, aga tingimustega toetuse pakkumine nendele, kes püüdlevad Euroopa ja euroatlandi integratsiooni eesmärkide suunas. Lisaks sellele peavad NATO, Ühendriigid ja Euroopa Liit olema valmis toetama neid partnereid kõigi mõistlike vahenditega, mis ei ulatu sõjani, kui nad peaksid leidma, et on ohus, või neid rünnatakse. Lõpuks, me kuulutaksime ilma kahemõttelisusteta, et Valgevene tuleviku peab määrama tema rahvas, mitte juhid, julgeolekuteenistused või välisjõud.

- Neljandaks, pingutada ühiselt Venemaa kaasamiseks suuresti lagunenud relvastuskontrolli režiimi taastamisse. Seda ei saavutata, hoides kinni kokkulepetest, mis on oma otstarbe kaotanud. Et olla efektiivne, peab relvastuskontroll kaasas käima sõjalis-tehnilise tegelikkusega ja loomulikult olema tõestatav.

- Viiendaks, tugevdada Venemaa pahatahtliku tegevuse sihtmärgiks Lääne poliitikas ja äris sattuvate liberaalsete demokraatiate vastupidavust ja kaitsele meelestatust. Selline tegevus oleks oluliselt vähem kahjustav, kui Lääne poliitika- ja äriringkonnad ei oleks selles osalised. Ühendriigid ja Euroopa Liit peavad investeerima ühistesse platvormidesse, et võidelda Venemaa liidu vastu korruptiivsete struktuuridega meie oma riikides ja arendada ühiseid mehhanisme selle vastu.

- Kuuendaks, astuda Venemaa ja venemaalastega tarmukasse ja sisulisse dialoogi. Ärgu olgu kahtlust, et need on Venemaa võimud, kes on dialoogi ulatust piiranud.

Kirja koostajad on Varssavis asuva Poola Rahvusvaheliste suhete Instituudi direktor Sławomir Dębski, Tallinnas asuva Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur James Sherr ja Prahas asuva Euroopa Julgeolekupoliitika Väärtuste Keskuse direktor Jakub Janda.

Eestist on kirjale alla kirjutanud veel Toomas Hendrik Ilves, Eerik-Niiles Kross, Mart Laar, Marko Mihkelson, Kristi Raik, Sven Sakkov ja Harri Tiido.