Palmse Metallis, kus valmistatakse traktorihaagiseid, ei leidu minu suurusele vastavaid tööriideid – ettevõtte 20 keevitaja hulgas ei ole ühtegi naist. Seega töötan lotakil tunkedes ja kasutan Raidu riidekappi.

Kuigi ettevõttes pole ühtegi naistkeevitajat, siis pole hiilata ka meestega. Palmse Metallis on 40 töötajat, neist pooled keevitajad, aga puudust tuntakse veel mitmest keevitajast. Võtta pole neid aga kusagilt.

Töötukassa on juba aastaid jõudnud samale järeldusele – Eestis ei ole piisavalt keevitajaid – ja nendib, et tegu on ebapopulaarse töövalikuga, sest töö nõuab head füüsilist vormi, sageli pole palk ootustele vastav ning tööaeg varieerub, sh tuleb töötada ka öösiti.

Kui kell kaheksa kohale jõuame, on osal töötajatel juba ligi pool tööpäeva seljataga. Mulle tehakse selgeks, et Palmse Metall on töökoht, kuhu mehed tahavadki tööle tulla poole öö pealt, sest siis saab juba kella 13–14 ajal koju. See olevat Palmse värk.

Palmse Metalli keevitajal Kaur Taelmal pole õnnestunudki esimesena tööle saabuda. Alati on mõni kolleeg olnud varasem. „Ükskord tulin kell 4.30 maja ette ja arvasin, et olen esimene, aga parklas oli veel viis autot,“ räägib ta.

Enne kui saan ise sädemete keskele, viiakse mind kurssi keevitamise A ja Bga ning ulatatakse kott isikliku keevituskiivriga.

Palmse Metall

Kuhu kadusid keevitajad? Ka kõrgema palga peale ei tule piisavalt inimesi (68)