Võin olla kurnatuse viimasel astmel, aga mu asjad on üldiselt korras. Olen täpne, tavaliselt kohal enne õiget aega. Ka seal, kus ei taha olla ja kus ehk ei saakski, aga ma leian lahenduse.

Kui toimetaja ütleb, et tekst olgu olla, siis vaatan teda nagu koduküülik ning jooksen ettevalmistusi tegema, allikaid taga ajama. See häirib mind.

Või teine asi, mis nörritab. Kui sõber kokkulepetest kinni ei pea, ei hakka ma asja üles võtma. Küll laabub, löön käega. Kui tuttav tahab rääkida, siis ma ikkagi kuulan. Olgugi et mul on muud tegemist. Võiks ju öelda, et praegu ei saa, ei sobi... Ma ei ütle. Kaeblen tagaselja.

Lõpeb asi tihti ühtemoodi – ma plahvatan, rikkudes sellega suhteid, muutes oma elu blamaažide ja ebameeldivuste ahelaks. Viga on selles, et ma ei oska öelda „ei“. Kannatan iseenese all nagu tuhanded mu saatusekaaslased, kes ennast kehtestada ei suuda.

Kas koolitus tõesti aitaks?

Koolitaja ja psühholoog Jaana S. Liigand-Juhkam annab Zoomis loengu-koolituse, mis kannab nime „Koostöö keeruliste meeskonnaliikmetega ja enesekehtestamine„. Ühe tööpäeva kestev koolitus maksab üle saja euro. Mind huvitab enesekehtestamise pool.

Selgub, et õppetund, kuidas keeruliste kolleegidega toime tulla, on üks populaarsemaid koolitusi üleüldse ja rahvas ahmib nõkse, mis aitavad mürgise kaastöötajaga hakkama saada.

enesekehtestamine

KOGEMUS | Käisin kallil eneseabikoolitusel ja hakkan enda eest ka seisma. Juba homme! (24)