Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja.

Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.“

Ökosüsteem

Kasutasin saadud elamuse kohta mõistet ökosüsteem. See teadmine on muidugi tulnud aastatepikkuse Saueaugul saadud kunstielamuste kogumisega. Vikipeedia defineerib mõiste ökosüsteem nii: „Ökosüsteem on mingi ala elustik koos selle aineringe komponentidega. Täpsemini, ökosüsteem on mingi ala organisme ja nende keskkonda haarav suhete ja interaktsioonide (vastastikuste mõjude MM) võrgustik.“

Jah, me oleme harjunud nii mõtlema ja rääkima loodusest. Aga see mõiste on sama täpne, iseloomustamaks teatrit, mis muutub kunstiks.

Näidendi „Kotka lend taeva all“ autor ja lavastaja Priit Põldma on oma tegelase Vahuri suhu kirjutanud järgmise mõtte: „Ma ise mõtlesin... üks kirjandusuurija või keegi kirjutas isa järelehüüdes, et üks kõige meeldejäävam koht kuskil ta raamatus on kuidagi nii, et... „Kõik on midagi muud“. Ma mõtlesin, et äkki see... On kuidagi tema moodi. Mis sa arvad? Sellega, kuidas sa kuulad või... oled...“

Seda räägib ta õele pärast isa matust, mõeldes sellest, mida kirjutada hauakivile.

Priit Põldma

ARVUSTUS | Kotka tee taeva all. Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka (5)

Saueaugu teatritalu fenomen: „Siin saavad inimesed omaks. Nad käituvad nagu külalised, mitte nagu teatripublik.“