Kui tänavu märtsis iga-aastaseid Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu jagati, puhkes torm veeklaasis. Järgmises Sirbis kirjutas kirjanik Maarja Kangro arvamusloo, kus sedastas, et küsimus, kas kirjandusmaailm tunnustab naiste panust piisavalt, ei peaks enam olema aktuaalne. Ent kaks naislaureaati kaheksa meeslaureaadi kõrval pani teda siiski asjale tähelepanu juhtima.

„Mina arvasin, et see suur auhinnalõhede aeg on mööda saamas, sest ka meie Kulka preemiate laureaatide seas oli üha rohkem naisi,“ ütleb Kangro Areenile ning meenutab, et möödunud aasta oli esimene, kui kirjanduspreemia naislaureaate oli meestest isegi rohkem. „Aga tahtlikku diskrimineerimist muidugi kahtlustada ei saa. Need on pigem sisseharjunud spontaansed eelistused.“

Kirjanduse sihtkapitali tänavuste aastaauhindade žürii esimees kirjanik Katrin Laur leiab, et tekkinud olukord on žüriiliikmete suhtes ebaaus. „Minul ei ole midagi karta, aga žüriis on noori liikmeid, kes töötavad kirjandusmaailmas, ja mõned neist on ütelnud, et nad ei osale enam iialgi üheski žüriis.“

Aro Velmet

Kaspar Oja: lihtsate lahenduste ja kommunismiga flirtimine on ohtlik (117)

JÄRELVAADATAV | „Lahendust ei ole.“ Iisraeli ja Palestiina konflikt jätkub täiel määral (157)

Suur auhinnalõhede aeg pole endiselt möödas: naised saavad poole vähem kultuuripreemiaid (84)