Näib, et viimasel ajal leiab üldse aset saami kultuuri renessanss. Kohe tulevad pähe Amanda Kernelli film „Saami veri“ (2016), Ann-Helén Laestediuse romaan „Varastatud“ (2021), millest tehti äsja ka Netflixi film, saami paviljon 2022. aasta Veneetsia kunstibiennaalil jpm. Kuidas teie seda näete? Mis saami kultuuris toimub?

Ma olen sellele ka ise palju mõelnud, sest Rootsis me näeme seda progressi väga selgelt. Ma võin ette öelda, et maailm näeb veel palju rohkem saami kultuuri juba lähiajal!

Minu teooria saami kultuuri renessansi kohta on see, et me oleme lugusid jutustav rahvas, kes on pikka aega kasutanud oma narratiivi edastamiseks muid meediume, näiteks duodji’d, meie traditsioonilist käsitööd, ja laulu, joigumist. Nüüd oleme hakanud oma tõde rääkima ja näitama ajalugu nii, nagu meie seda kogenud oleme. Saami rahva suurimad haavad mõjutasid põhiliselt meie vanemaid. Kogukonna nooremad liikmed teavad neist haavadest, nad on nende tagajärgi näinud ja ka neid on need mõjutanud, kuid ma arvan, et noorem põlvkond ei kannata enam nii rängalt ajaloolise väärkohtlemise pärast ning seetõttu suudavad nad neid lugusid rääkida ja need avalikuks teha. Meie põlvkond ei ole üldiselt nõus vaikides kannatama, nagu vanem põlvkond oli sunnitud tegema.

Ma olen ise põhjast ümber asustatud saamide järeltulija ja näiteks minu esivanemad pidid kokku puutuma rassibioloogiaga (Rootsi oli ajalooliselt üks juhtivaid rassiuurimise keskusi; 1922. aastal loodi Uppsalas rassibioloogia instituut, mille esimene juht Herman Lundborg kõneles rootslastest kui puhtatõulistest ja peamiselt aaria tõugu inimestest, saamide kui alama rassiga segunemist peeti aarialastele ohuks – K. K.). Mu vanavanaema uurisid rassibioloogid, kui ta oli vaid 12aastane. Mu vanavanemad ei räägiks sellest, aga mina tunnen vajadust seda

Tina Harnesk

Kirjanik Tina Harnesk: Mu vanavanaema uurisid rassibioloogid. Tunnen raevu oma vanavanavanemate kohutava saatuse pärast (57)