Impeeriumi välja rebimine oma seljaajust on raske, see eeldab rasket tööd. Kuid see on võimalik. Ilma selleta ei saa olema mitte kunagi mitte mingit „imeilusat“ ja vaba Venemaad. Tuleb vaid järjekordne „õudne“ Venemaa, uue diktaatoriga. Vene reaalsus ning Vene rahvas muudavad iga juhi uueks Putiniks. Sest küsimus ei ole ju juhi isikus, vaid keskkonnas. Kui keskkond ei muutu, siis jääb õudne Venemaa ennast igavesti taastootma.

Uskuda, et üks inimene suudab seda murda, oleks pidanud kaduma pärast Aleksei Navalnõi surma. Kuid imesid ju ei juhtu ja imedesse ei maksa uskuda. See peaks olema isegi Pivovarovile, Jašinile ja Kara-Murzale selge.

Selge peaks olema see, et nad pole mingid „Vene poliitikud“, nagu nad ise pressikonverentsil kinnitasid, vaid lihtsalt järjekordsed vene emigrandid, kellest ei sõltu mitte kui midagi, ja kellel pole Venemaal mingit reaalset mõju.

Olukorda on vaja vaadata kainelt: imesid ei juhtu. Eriti veel Venemaal, kus kõik kordab juba sadu aastaid samu ära kulunud mustreid uuesti ja uuesti.

Ma vaatan vene emigrante imestusega. Neil on Euroopasse jõudnuna esmakordselt tõeline vabadus. Ja nad ei oska seda lihtsalt hinnata. Nagu Jašin, Pivovarov ja Kara-Murza ei osanud hinnata, et lääne riigijuhid nad võib-olla kindlast surmast välja tirisid ja nad nende perede jaoks päästsid.

Andrei Pivovarov

Vadim Štepa: vabastatud Vene poliitikud kannatavad Stockholmi sündroomi all (68)

Olga Štraube: vaatan vene emigrante imestusega. Neil on Euroopasse jõudnuna esimest korda tõeline vabadus ja nad ei hinda seda (54)