Kes on Katrin Piilega kokku puutunud, teavad, et kunstnik on süsteemne ja korrektne. Ta jäädvustab põhjalikult oma tööprotsessi, ta on oma teosed eri valmimisjärkudes üles pildistanud, osalt koguni pooleliolevatest maalidest maale teinud. Oma loomingut on kunstnik korralikult dokumenteerinud.

Katrini ateljees on värvituubid kaunilt ja kaarjalt reas, ülipeened pintslid puhtaks pestult töö ootel. Puhtus ja kord. Detailsus, töömahukus, püsivus, käeline osavus. „Eks ma olen ikka väga enesekeskne, mistõttu maalikunstis on mu põhiprobleem mu enda piirid ja oskamatus teatud valdkondades. Mulle on loomuomane fotorealism ja sellega kaasnev täpsus ja korrektsus, ja samas see väga häirib mind. Seetõttu olengi proovinud hüpata üle oma varju ja põimida fotorealismi vastandliku stiili – abstraktsionismiga,“ räägib kunstnik. Katrinil on näituste seeriagi, mille nimi sellest vastandusest kantud – „Abstraktne hüperreaalsus“ (2019), mille kolmas osa ehk teostub tulevikus.

Katrin Piile

Auhinnatud kunstnik Katrin Piile oma elu muutnud maalist: „Taganemisteed enam ei olnud“ (16)