Kasvatate kanu, treenid jahi- ja näitusekoeri, lisaks käid jõutõstmises ning mängid arvutimänge, kirjutad ning tegeled enda ettevõttega Hooligan. Kuidas leiate selleks aega?

Aega on siis, kui seda leida. Öeldakse, et mida rohkem teed, seda rohkem aega on. Ma kipun olema ka projekti-inimene. Võtan mingi asja, mis mulle huvi pakub ja tegelen sellega hästi intensiivselt kaks aastat. Muidugi paljud etteloetud asjad on hobid, need on sellised hingele asjad, mis ongi pikaks ajaks püsima jäänud.

Esimese koera sain ma näiteks siis, kui olin teismeline, 13. Ma olin väga arvutimängudesse kapseldunud, riietusin üleni musta, hoidsin kardinaid akende ees ja muutusin antisotsiaalseks. Vanemad arvasid, et ehk koer aitab ja aitaski! Pooleteise aasta pärast võtsime veel ühe koera ja sealt leidsin kohe uue kire. Toona olin palju seotud näitustega, hiljem tekkis ka koolitamise ja jahisuuna huvi.

Kanad võtsin enne koroonakriisi, selgus, et neid on kantseldada tükk maad keerulisem, kui arvasin. Kanad pole nõudlikud, aga neil esineb palju haigusi, mis võivad linnud kergelt murda. Algaja kanapidajana ma seda ei teadnudki. Lisaks, elan Murastes, põllu peal, rebane viis ühel pühapäeva hommikul kell kaheksa kana ära. Aga siiski, mulle meeldib neid vaadata ja nendega tegeleda. Tulevikus tahan kodust teha midagi rantšo moodi, plaanin näiteks alpakade võtmist.

Rääkisite, et olid arvutimängudesse kapseldunud, kas vanemad pidasid seda probleemiks? Ometi, saan ma õigesti aru, et just mängude juurest jõudsite IT-sse?

Vanemad olid tegelikult arvutimängude osas väga toetavad. Meil oli see õnn, et meil oli juba üheksakümnendate alguses kodus arvuti. Probleem polnud selles, et ma arvutis olen, probleem oli antisotsiaalsus ja see, et nägin elu väga mustades toonides.

Aet Toose

Tuntud panga tehniline juht: mängisin World of Warcraft’i ja seal mitmed tuttavad olid IT-s. Mõtlesin, et kui nemad oskavad, oskan ma ka