KERSTI KALJULAID (H)ARUTAB | Vägisi armsaks ei saa. Lõpetame segregatsiooni Eesti hariduses
(155)
Kui tõesti tahame, et Eestis valitseks eesti keel ja meel, tuleb ka endal lõpetada „teiste“ tõrjumine
Midagi ei ole teha – kuigi hariduselus leidub põnevamatki kui eestikeelsele koolile ülemineku (h)arutamine, siis on just see viimane eesti kooli põletavaim teema.
Kahju muidugi, et alles sõda ja suur Ukraina põgenike tulv pani meid tõsiselt mõtlema sellest, kuidas ikkagi pakkuda igale siin koolis käivale lapsele meie keele-, kultuuri- ja komberuumi võtmeid. Aga nagu ütles Tapa kooli(de) direktor Naima Sild meie kohvilauavestluses: ei saa salata, et mõningad kindlad ja selged tähtajad on tõesti pannud selle C1 poole liikuma ka inimesi, kel muidu justkui polnud väga head põhjust seda teha. Muidugi ei olnud ka head põhjust tegemata jätta, aga inimene kord juba on selline.
Kui lastel pole negatiivset eelhoiakut, pole esimese ühisõppeaasta lõpuks ka Irina ja Riina keelekasutus enam kõlalt eristatav.
Aga kuidas seda üleminekut siis teha? Arutelusid kuulates jääb mulje, et las aga vene koolide õpetajad õpivad kõigepealt ise C1-ni eesti keele ära ja siis õpetavad (vene koolis) vene lapsi lihtsalt eesti keeles. Ja kui nad nii ei tee, tuleb trahv.
Üks meie (h)arutajaid on Margus Pedaste, Tartu ülikooli Paedagogicumi juht. Margus on eest vedanud ja ka tutvustanud eestikeelsele koolile ülemineku teaduslike aluste väljatöötamist. Projekti raames valminud taskuhäälingusaatest kuulete, et nii lihtsalt, nagu eelpool kirjeldatud, need asjad ei juhtu. Tema kindla seisukoha järgi tuleks eestikeelsele haridusele üle minna ainult nii, et koolisüsteemis lõpetatakse segregatsioon.
„Puhta“ kooli petlik lummus
See kallab külma vett isamaalisele entusiasmile, et õpetame vene emakeelega õpetajad eesti keeles õpetama ja säilitame niiviisi „puhta“ eesti kooli, kus lapsi ega vanemaid ei häiriks liigne teise koduse keelega laste hulk. See ei ole teoreetiliselt saavutatav ega ka seaduslik – tegelikult ei tohi last kooli võttes küsida tema koduse keele kohta ega selle põhjal last eesti koolist tõrjuda.
Praktiliselt on muidugi arusaadav ebamugavustunne, mis või tekkida, kui eestikeelse kooli vahetundides kõlaks vene keel. Mis on lahendus? Tegelikult meie endi lapsed ongi lahendus – kui neil pole negatiivset eelhoiakut venekeelsest kodust pärit klassikaaslasega suhtlemise vastu, siis pole esimese ühisõppeaasta lõpuks Irina ja Riina keelekasutus enam kõlalt eristatav.
Kui eesti lapsed lähevad kooli kodust saadus kõhkluste ja kahtlustega, teeb see halba nii neile kui ka vene- või ukrainakeelsest kodust lastele. Või teist värvi nahatooniga lastele. Kuue-seitsmeaastane ei oska veel omast tarkusest olla ksenofoobne ega ka avatud.
Seega oleneb eesti koolisüsteemis segregatsiooni lõpetamine ka eesti vanemate heast tahtest. See võikski olla üks meie ühiskondlikest kokkulepetest, mille sõlmime ja millest ka kinni peame. Praegustel 30-aastastel, kelle lapsed lähiajal kooliteed alustavad, on palju rohkem kokkupuudet maailma rahvastega. Loodetavasti on nad avatuma meelega kui praegused 50-aastased, kelle lapsed hakkavad kooliteed lõpetama.
Kui suudaksime sellest teha eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise nimel kümnendi projekti, kus kõik kaasa lööme – koolid, lapsed, lapsevanemad –, teeksime midagi väga olulist oma kultuuri tuleviku seisukohast.
Kui jääme kinni mingisse müstilisse „rahvusliku genofondi“ juttu ning tõrjume kõiki neid, kelle esimene keel on midagi muud kui eesti keel, siis ei innusta ega kaasa me oma kaasmaalasi meie keele- ja kultuuriruumi. Vägisi armsaks ei saa. Ja kui veel vene koolide-lasteaedade õpetajaid ähvardab pidevalt trahvimine ja lahtilaskmine, võime viiendat kolonni koguni suurendada.
Ühine vastutus
Eestikeelse keele-, kultuuri- ja komberuumi hoidmine on meie kõikide ühine vastutus. Seda ei saa delegeerida minister Lukasele, linnapea Raigile või vene koolide direktoritele. Isegi mitte eesti koolide direktoritele. Seda saame teha ainult kõik üheskoos, julgustades oma lapsi lasteaias suhtlema teistsuguse koduse keelega lastega. Ja kui me ei luba endal laste kuuldes teha teiste rahvaste kohta ksenofoobseid, halvustavaid ja üldistavaid märkusi. Kui toetame kõikide eesti keeles esimesi samme tegevate kaasmaalaste keeleoskust tunnustuse ja eestikeelse suhtluse pakkumisega.
Oleme loomuldasa (ja ka see on lubamatu üldistus!) harjunud end pidama tõsisteks ja introvertseteks inimesteks, kes uut eriti lihtsasti naha vahele ei lase. Aga kui sellest, et oleksime avatumad ja sõbralikumad, olenebki meie keele ja kultuuri säilimine? Saame ehk hakkama – ja saame vastu ka muidu rõõmsama ühiskonna, kus on vähem umbusku ja negatiivseid eelhoiakuid mistahes põhjusel mistahes teistsugususe vastu?
Kel on kõhklusi, see võiks Delfi TV-st vaadata minu intervjuud Tapa keelekümbluskooli õpetajatega. Võib-olla kõige südantsoojendavam on kuulata, kuidas 17 aastaga – kooli eestvedamisel ja kohaliku omavalitsuse toel lasteaiast gümnaasiumini – on linnas, kus eestlaste osakaal on pool (vallas kolmveerand), ilma suurema kärata segregatsioon peaaegu lõppenud.
Mida see lõpp tähendab?
Kooli tulevad esimeste keelekümblejate lapsed. Ja lasteaias ähvardab kahesuunalise keelekümbluse rühma avamine jääda selle taha, et venekeelsed vanemad ei taha kahesuunalist keelekümblust – sest nad muretsevad, kas nii nende lapsed ikka omandavad kooliminekuks korraliku eesti keele. Koolis, kus keelekümbluse metoodika lubaks mingist vanusest hakata osa aineid õpetama vene keeles, emakeeles, jäävad venekeelsed tunnid tulemata, sest lapsed ega vanemad ei taha seda.
Mihhail Kõlvart, teie ja teie eelkäijate vastuseis on venekeelsete laste ja noorte huvidega vastuolus. Nad on teie pantvangid.
See ongi segregeeritud koolisüsteemi lõpp. Tapal. Linnas, kus 1991. aastal tõenäoliselt ei olnud venekeelsel elanikkonnal Eesti keskmisest vähem umbusku iseseisvasse Eestisse. Oli see ju sõjaväelinn ka Vene ajal. Aga näete, kui omavalitsus – kusjuures ka mittekodanike valitud omavalitsus – tahab ja eest veab, siis asjad juhtuvad.
Sama usin eestvedamistöö käib praegu Narvas. Katri Raigil on Margus Pedaste ja tema kolleegide pakutud üleminekumudel teada ja sellele toetuv plaan paigas. Haridusteadlaste pakutud üleminekurajad arvestavad Eesti linnade rahvastikukoosseisu erinevustega ja pakuvad omavalitsustele erisuguseid lahendeid.
Laste huvide vastu
Aga mida teha omavalitsusega, mille kohta kõik intervjueeritud – mõni avalikult, mõni kohvilauas – on nõus, et seal mitte ei osata, vaid ei taheta. Vaat seda ei tea. Aga hakatuseks on aus öelda: Mihhail Kõlvart, teie ja teie eelkäijate vastuseis segregatsiooni lõpetamisele Tallinna koolides on eesti venekeelsete laste ja noorte huvidega vastuolus. See on ka nende soovidega vastuolus.
Aga nad on teie pantvangid. Kui hoolite, siis tehke nii, nagu on tehtud Valgas, Tapal, Pärnus, tehakse Narvas ja mujal üle Eesti. Aidake segregatsioon päriselt lõpetada! Kui oleksite tahtnud, siis oleks suur ja jõukas Tallinn sellega kindlasti hakkama saanud kiiremini kui pisikesed linnad Valga ja Tapa. Kelle huvides pole te lasknud sel juhtuda ja otsite ikka veel ettekäändeid?
Eesti hariduselus kurdetakse tihti liiga suure reformiõhina üle. Ja siis jälle selle üle, et elu muutub, aga kool mitte. Õigus on ju mõlemal pool – niipea kui koolikorralduses kasvõi midagi kohendada, tulebki kõikide Eesti koolide peale kokku suur-suur koolireform. Ent kui praegu kooli minna, sarnaneb klass üllatavalt palju ikkagi õpetaja Lauri aegse kooliklassiga. Tindipotiaugu asemel on pistikuaugud, aga võrreldes muu eluga on kool olnud turvaliselt ühesugune.
Kuigi Eesti kulutab haridusele eeskujulikud 6,7% SKP-st, siis selles rahas on päris palju karbikulu ja vähem jääb ressurssi sisule.
Last kooli viies otsimegi ju natuke seda tuttavlikku, mis sisendaks turvatunnet.
Mida siis teha, et kool oleks piisavalt nostalgiline ja seega turvaline, piisavalt innovaatiline ja käiks ajaga kaasas, piisavalt arusaadav lapsevanemale ja piisavalt huvitav internetiharidusega lapsele?
Küsisime neljalt koolidirektorilt, ühelt kantslerilt (jah, see üks ja ainus haridusministeeriumi kantsler Kristi Vinter-Nemvalts) ja ühelt pedagoogikateadlaselt, mida nemad arvavad. Kas kool peaks olema õpetamiskoht? Või hoopis toetatud õppimise koht? Kui laste teadmised on üha rohkem funktsioon nende huvidest ja vähem vanusest, siis kuidas igas aines täiesti eri tasemel, aga ühes vanuses laste õpimotivatsiooni hoida? Kas tuua klassi veel rohkem igasugust tehnoloogiat, lasta neil e-koolikotis kaevata, lustida, saada targemaks ja mõõta iseseisvalt oma edenemist?
E-koolikott
Kui kool on vaba ja lõbus õpikeskkond, siis kuidas me ikka kõik lapsed lõpuks just täpselt ülikooli jaoks sobivate teadmisteni aitame? Kuidas täita e-koolikotti, et see tõesti toetaks iseseisvat õppimist? Ja kui õppimine ongi üks tore rühmasisene loovtöö, siis kas me ei peaks omandatud teadmisi pigem rohkem mõõtma, et olla veendunud – see laps on oma teadmistega seal, kus ta õppekava järgi peaks olema?
Mis saaks, kui haridusministeerium loobuks protsessipõhisest koolielu korraldamisest ja koolidel lastaks valida oma metoodika, oma tee? Kui iga kool teisest erineb, siis kuidas lähevad lapsed ühest koolist teise? Kas selline vabadus ei eelda, et iga iga õppeaasta lõpus tehakse märksa konkreetsemaid tasemetöid või eksameid?
Kui koolidel on väga suur vabadus oma tulevikukindlust ise kujundada, kogu aeg tasapisi pedagoogika uute ideede ja ka uute tehniliste võimalustega kohanduda, kas see teeb meie kooli päriselt tulevikukindaks ilma suuremate koolireformideta? Head ideed levivad, juurduvad, üht-teist aegub ja kaob ning seda evolutsiooniliselt, mitte revolutsiooniliselt?
Kuidas selline tulevikukindel kool sünnib? Kas seda teevad õpetajad pakutud abivahendite ja metoodikate toel, kooli juhtkond või just selleks koolis töötavad arendusspetsialistid?
Kõikidele neile mõtetele leidub meie intervjuudes nii toetust kui ka vastuväiteid. Aga üks on selge – kui kool tahab ajaga kaasas käia, inspireeriv olla ning igati ka õpilase heaks ja hoolivaks inimeseks kasvamist toetada, on õpetajal vaja aega.
Aega aga tänapäeva õpetajal ei ole. Jooksu pealt ei saa ju väga hästi mõelda, kuhu joosta ja kas üldse on vaja joosta. Nii et peale raha vajab Eesti õpetaja ka aega. Mis muidugi tähendab, et veelgi olulisem on tuua kooli rohkem õpetajaharidusega inimesi (35–40% neist praegu seal täna ei ole). Ja kuigi Eesti kulutab haridusele eeskujulikud 6,7% SKP-st, siis selles rahas on päris palju karbikulu ja vähem jääb ressurssi sisule.
Kuidas seda tasakaalu paremaks muuta, me selgeks ei (h)arutanud, aga põhiline: see aeg tuleb õpetajale anda, et Eesti kool saaks olla (innustavalt paljude arvates endiselt) maailma parim!
