Intervjuu | Valdkondadeülesel kirjandusfestivalil uuritakse utoopiate ja düstoopiate tähendust ning valmistutakse tulevikuks

Kirjandusfestival Prima Vista ja Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 avavad 8.–12. mail uksed Utoopia saatkonda. See on ruumi- ja mõtteeksperiment, mis toob kokku 555 inimese igatsuse teistsuguse järele.

Utoopia saatkond on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 sündmuse „Prima Vista 2024: Paremad ja halvemad tulevikud“ eelsündmus. Saatkonna tööd korraldavad kunstnikud Jan Teevet ja Oliver Issak.

Oliver Issak ja Jan Teevet, mida kujutab endast Utoopia saatkond?

Oliver Issak: Utoopia saatkond seisab tugevalt diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni 22. artiklil ehk on puutumatu väliste tõmbetuulte poolt. See tähendab, et saatkond on ruum, kus argipäevased mõttemustrid ei kehti ning kus pole kohta kivisse raiutud ja ümberlükkamatuks kuulutatud arusaamadele. Utoopia saatkond on ruum, mis toob nähtavale erinevuste paljususe.

Jan Teevet: See on positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala. Ruum, kus igatsus teistsuguse järele ei tähenda üksnes luulelist õhkamist, vaid ka uudishimulike, nõudlike, ebamugavate ja kriitiliste visioonide jagamist paljunäolise teisega, kes võib ühest või teisest kõlanud igatsusest inspireeruda. Iga muutus algab sellest, et kellelgi tekib küsimus, et keegi kujutab ette teistsugust võimalikkust.

Mis seal toimuma hakkab?

Jan: Alates 8. mai õhtust kuni 13. mai hommikutundideni kõlab Utoopia saatkonnas viis kõnet ja 550 sõnavõttu igatsusest teistsuguse järele. Viis kõnet, mis avavad igal õhtul kell üheksa ukse piirideta kujutluste maailma, peavad Mehis Heinsaar, Maarja Pärtna, Cloud Circuit, Hans Platzgumer ja Clara Amaral. 550 sõnavõttu lausuvad inimesed, kes elavad meiega koos, kõnnivad samadel tänavatel, otsivad teed läbi sama udu ja vaatavad samasse päiksesse.

Oliver: Oluline on veel see, et kõik need igatsused salvestatakse, kõik need igatsused koondatakse ühte tervikusse. Neist 555 igatsusest saabki UTOOPIA anno domini 2023, mis avaldatakse pärast festivali.

Kust te need 550 inimest leiate?

Jan: Kutse sõna võtma saavad kirjanikud ja kohtunikud, luuletajad, tudengid ja õpetajad, metsavahid ja ärimehed, toimetajad, kriitikud, korporandid, aktivistid, arhitektid, näitlejad ja maadeavastajad, eksinud, unustatud, kuulsad ja kuulsusetud, akadeemikud ja akadeemiatud, need, kes usuvad, ja need, kes usuvad, et nad ei usu, aga avatud kutse saavad ka kõik teised. Sõna saavad ka inimesed, kes täna enam ei räägi, ent kelle igatsused kõlavad tänases sama teravalt kui siis, kui need sõnadesse pandi.

Oliver: Sõnavõttude formaat on vormilt vaba, ent ajaliselt piiratud: viie minuti sõnavõtt, 15 minuti sõnavõtt, 55 minuti sõnavõtt. Oluline on ka see, et sõnavõtja ei pea sõna võtma üksinda, sõnavõtja võib olla ka koor või sõpruskond või liik või teaduskond või pataljon või parv. Sõnavõtt võib olla nii mono-, dia- kui polüloog.

Jan: Meie jaoks on oluline, et igaüks saaks võimaluse oma panuse sellesse Utoopia teljestikku anda, seega kuulutame üsna pea välja ka avaliku üleskutse sõnavõttude pidamiseks. Utoopia raamistik ei tohi olla ühekülgne, vaid erinevate vaadete, kogemuste ja vormide kogum.

Miks on oluline teistsuguste maailmade peale mõelda? Milline oleks maailm ilma Utoopiata?

Jan: Üks maailma mõjukamaid kaasaegse kunsti kuraatoreid Hans Ulrich Obrist ütles mõne aasta eest, et muutuva maailma väljakutsetele vastamiseks peavad meist kõigist saama idealistid. Sõnaraamat annab idealismile kaks võimalikku tähendust: tegelikkuse ilustamine või ideaalidest juhindumine. Tegelikkuse ilustamisega pikka pidu ei pea. Ideaalidest juhindumisel on oluline leida erinevate ideaalide ühisosa, muidu hakkavad idealistid õige ruttu üksteise varvastel tangot tantsima.

Ma usun, et teistsugustele võimalikkustele mõtlemine, nende ettekujutamine, on osa inimmõistuse loomulikust olemisest. Sellist protsessi keelata on võimatu, mõelgu türannid maailma eri nurkades välja kui tahes jõledaid seadusi, piinapinke või vangitorne. Utoopia on osa inimeseks olemisest.

Mõtte piiramisest oluliselt lihtsam on rääkimise, kokku tulemise ja kujutluste jagamise piiramine. Sellega võib üks või teine pisitürann hakkama saada küll. Utoopiat keelata pole võimalik, aga on võimalik luua olukord, kus utoopia jagamine on niivõrd keeruline ja ohtlik, et kujutlused jäävad kajama üksnes nende kujutleja omailma ja sellises reaalsuses kaob aegamisi võimalus, et suurtest võimatutest utoopiatest saaks üksteisega kohtudes praktilised muutused.

Utoopia saatkond on Tartus avatud viis päeva. Mis temast edasi saab?

Oliver: Ta kaob, et hiljem taas tõusta. Kuigi 13. mail Utoopia saatkonna füüsiline ruum Tartus Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal kaob, ei ole üldse välistatud, et ühel hetkel võib ta ühes teises linnas, teises keeles ja teiste inimestega taas välja ilmuda. Seega tasub igaühel pingsalt jälgida enda linna tänavaäärseid tühjaks jäänud poode ja ruume – mine tea, võibolla avatakse just seal järgmine Utoopia Saatkond.

Milline on teie utoopia?

Oliver: Kui lõpuks tõesti 555 sõnavõtjat Prima Vistalt ja Utoopia saatkonnast läbi käib ning igaüks neist ühe killukese enda igatsusest sellesse abstraktsesse (mõtte)ruumi jätab, siis see on üks paras utoopia küll.

Jan: Et ühel hetkel saab Utoopia saatkonnast rahvusvaheline, pooleldi põrandaalune kohtumiste võrgustik, mis saab hõivata kas või laudadega kinni naelutatud aknaaukudega kunagise raamatupoe linnas, kus raamatupoodide pidamine on keelatud, ja seal saab toimuda kohtumine inimeste ja kujutluse vahel.

Utoopia saatkond on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 sündmuse Prima Vista 2024: „Paremad ja halvemad tulevikud“ eelsündmus. Ole kursis Euroopa kultuuripealinna programmiga. Telli Tartu 2024 uudiskiri.