Eduard Odinets: oleks tervemõistuslik, kui riikliku lepitaja reformi arutatakse ühise laua taga, mitte kirju vahetades

Riigikogu ametiühingute toetusrühma esimees Eduard Odinets (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) kutsus kolmapäevaks ehk 25. septembriks Toompeale kokku koosoleku, mis keskenduks ettepanekule anda riikliku lepitaja funktsioon üle õiguskantslerile.

„Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on esitanud kooskõlastamiseks kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise eelnõu, mis näeb ette riikliku lepitaja institutsiooni reformi,“ ütles Odinets. „See on tekitanud tööturu osapooltes teravaid reaktsioone. Töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonide kõrval on jõuliselt sõna võtnud ka õiguskantsler ja riiklik lepitaja.“

Tema sõnul on tööturu osapooli puudutavate otsuste tegemisel väga oluline roll kolmepoolsel dialoogil. „Selmet kirjutada üksteisele kirju, on mõistlik istuda ühise laua taha ja pidada arutelu riikliku lepitaja institutsiooni tuleviku üle. Platvormi selleks pakub riigikogu ametiühingute toetusrühm,“ sõnas Odinets.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium plaanib anda riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) saatis esmaspäeval kooskõlastamisele kollektiivse töötüli lahendamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sõnul aitab riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile tõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust ning hoida kokku kulusid.

„Kui riikliku lepitaja kantseleis töötab kokku kolm inimest, siis õiguskantsleri kantselei on oluliselt võimekam – näiteks on seal ettevõtluskeskkonna ja sotsiaalsete õiguste spetsialistid, kes saavad pakkuda suuremat tuge ka keerulisemate töövaidluste puhul. Lisaks on lepitamist vajavaid töötülisid vähe, mistõttu pole mõistlik pidada üleval dubleerivaid asutusi,“ selgitas Keldo.

Õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides on olulisi sarnasusi, sh on mõlema puhul tegu rangelt apoliitilise ja sõltumatu institutsiooniga. Õiguskantsleri ülesanne on seista selle eest, et Eestis kehtivad seadused on kooskõlas põhiseadusega ning et siinsete inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud. Ühinemisvabadus, sh õigus pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida kollektiivlepinguid töötingimuste osas, on üks põhiõigustest ja vabadustest, mille tagamisel on oluline roll nii õiguskantsleril kui riiklikul lepitajal.

Seadus on planeeritud jõustuma 1. aprillil 2025, et jääks piisavalt aega ümberkorralduste ettevalmistamiseks ja riikliku lepitaja ülesannete üleandmiseks õiguskantslerile.

Õiguskantsler: riikliku lepitaja ülesannete üleandmine võib kaasa tuua rollikonflikti

Madise märkis, et kui valitsus kavandatava muudatuse heaks kiidab ja seaduseelnõu riigikogus algatab, tuleb silmas pidada õiguskantsleri võimalikke rollikonflikti riikliku lepitaja ja teiste temale pandud ülesannete täitja vahel.

„Vähemasti teoreetiliselt võib näha probleemsena olukorda, kus õiguskantsler peab riikliku lepitajana lahendama kollektiivset töötüli valdkonna x töötajate ja tööandja vahel, ning samal ajal tegema põhiseaduslikku järelevalvet normi kohta, mis lubab või keelab valdkonna x töötajatel streikida. Sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, oleneb teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom,“ märkis Madise.

Madise rääkis, et seaduse järgi peab riiklik lepitaja määrama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes kindlaks hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, kui töötüli pooled selles kokkuleppele ei jõua. Samuti peab valitsus kehtestama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu.

„Seda pole valitsus teinud,“ tõdes ta.