Noorest andekast poisist on saanud töövõimetuspensionär, kes endal mingit tulevikku ei näe. Esmasest psühhoosi tõttu haiglasse sattumisest üle kümne aasta tagasi on ta siiani olnud surnud ringis. Ta pannakse aeg-ajalt 40 päevaks vastu tahtmist psühhiaatriakliinikusse, kus ta viibib rahustite mõju all. Pärast sealt väljumist peab ta endaga ise toime tulema ja on leevendust saanud kanepist, millest on aga sõltuvus tekkinud.

„Mitte keegi ei süüvi tema juhtumisse,“ ütleb kõik need aastad poja eest seista üritanud ema. Tagasi vaadates mõistab ema, et kõige taga on teismeeaaegsed dramaatilised sündmused, mille üleelamist poiss endas alla surus. Ülikooli esimesel aastal üksinda teises linnas elamine vallandas midagi. „Kogu see pinge ja kurnatus vallandus esimese ülikooliaasta kevadel,“ sõnab ema. „Nagu arvutil jookseb kõik kokku. Ta püüdis sellega hakkama saada, aga ei suutnud. Kui ta kanepit tegi, siis see tõi leevendust.“