Olen sündinud valel ajal
Miks? Arvate, et see on tavaline mõte "igal pool mujal on ju parem?" Ehk ongi. Vaadates enda ümber ringi, kus ühed inimesed võitlevad ellujäämise nimel ning teised rikastuvad nende arvelt, siis tekib paratamatult tülpimus. Loomulikult ei väida ma, et aastakümneid tagasi oleks olnud ideaalne ühiskond, kuid inimesed tundusid siiski õnnelikumad.
Tänapäeva noor peab olema ja ongi pidevas võitluses. Juba põhikoolis peab õpilane võitlema enda eest - kaitsma ennast kaasõpilaste eest. Keskkool ja ülikool tunduvad noortele loomulikud ja ainuõiged, mis siis, et südamesoov on hoopis näiteks kokaks hakata. Käib pidev olelusvõitlus ning kahjuks minnake selle vooluga kaasa.
Palju õnne noortele, kes saavad ülikooli sisse! Nende jaoks algab uus võitlus. Kui veab, maksab riik õpingud kinni, kui ei vea, siis maksab noor ise circa 20 000 krooni aastas ja alla viie aasta ei taha ju keegi õppida. Kui endal seda raha ei ole, siis peab aga laenama. See tähendab, et ülikooli lõpetades ja värskelt ellu astudes on laen juba vähemalt 100 000 krooni. Aga millestki peab ju elama ka ja olgem ausad, stipendium, mis väljaspoolt Tartusse tulnule makstakse, on vaid veidi üle 1300 krooni kuus. See aga ei kata tihtipeale isegi üürikulusid. Jääb variant veel tööle minna.
Kuid selle kõige kõrvalt käib ikka pidev võitlus - nii ellujäämise, heade hinnete kui ka tulevase töökoha pärast. Ega tänapäeva noorele siis töökohta, ja isegi mitte praktikakohta, kandikul ei tooda.
Noor lõpetab ülikooli või mõne muu kooli, kuid tegelikult seisab kogu tõsisem võitlus alles siis. Alustades sellestsamast töökohast, millele kandideerivad kümned, võibolla ka sajad kaasvõitlejad, kellega peab võitlema nii tarkuses, kogemuses, välimuses kui ka kõiges muus. Kui see noor juhtub lapseootele jääma, siis algab jälle uus võitlus lasteaiakoha pärast. Rääkimata koduotsingutest, sest väga suur osa tänapäeva noortest saavad omale elukoha ainult laenuga.
Mõnikord mõtlen ja tunnen, kuidas ma ei ole loodud elama tänases päevas, et ma ei saa hakkama kogu selle pideva võitluse, kogu selle informatsiooniga. Tahaks nii väga elada rahulikult, töötades kindlas kohas, omades perekonda ning mitte tormama võidu oma eluga, kus kogu selles informatsioonihulluses ei suuda leida oma kohta. Rügada eluaeg laenukoorma all, pidevalt kartes, et äkki kaob töö ning elades väikeses korteris oma perega, ei tundu just ideaalelu olevat. Minul on õnnestunud küll veel laene vältida, kuid varsti pole ka võimalik selleta.
