JUHTKIRI: Ümberjagamine on mässu tagajärgede likvideerimisest odavam
„Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks, et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest varsti igaüks on haruldus, oleks, mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha,“ ütles näitleja Mari-Liis Lill riigikogus loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval.
Võimu ja vaimu vahekorrast annab tunnistust ka kõnekoosoleku tuules kõlanud kirjanik Jaak Urmeti sõnad, mille kohaselt korraldavad järgmise pronksiöö juba eestlased ise. Urmet lisas, et „Meie vastased ei ole mitte ainult poliitikud, need korrumpeerunud poliitiline kõnts, eks ole, keda Eesti vabariigis on küll, vaid ka kivist tagumikuga ametnikud, ja need ametnikud moodustavad armeesid."
Tegelikult pole oluline, kas kellegi rahulolematus Eesti riigiga on põhjendatud või mitte. Oluline on see, et midagi selle rahulolematuse suhtes ette võetaks. Aga mida siis?
Enne tegema hakkamist tuleks mõistagi vaadata, mis rahulolematust põhjustab. Üks variant on öelda, et asi on selles samas kahe Eesti vahelises lõhes, millest rääkis kunagi ammu Arnold Rüütel. Nagu ajaloost teada, on lõhe rikkama ja vähemrikkama ühiskonnakihi vahel sünnitanud ohtralt revolutsioone ja mässe, pehmemal juhul populistide edu.
Aga mis neid kahte leeri lähendaks? Vahet vähendaks? Ümberjagamine polevat ju lahendus, mis raha juurde tekitaks. Aga kas pole ka küüniline öelda, et süüa saab siis, kui majandus on „ära kasvanud“?
Olgu, las maksude üle vaidlevad poliitikud. Vaadakem, mis juhtub, kui rahulolematust ei „ravita“. Nagu ajaloost teada, tekitab rahulolematus raevu. Ja täna kanaliseeritakse raevu mitmel viisil. Esimene variant on oma riiki vihata ja teavitada sellest teisigi. Pikemas perspektiivis võib see mõjutada tervete ühiskonnakihtide valikuid ning sättida me riigi valedele rööbastele. Aga nendel inimestel, pettunutel on kraavi sõitnud riigivedurist juba ükskõik.
Teine variant on lihtsalt ära minna, mida ka ohtrasti kasutatakse. Ja on neid, kelle jaoks ongi mugavam, kui virisejad vabatahtlikult ära lähevad.
Selle kõige juures on häda selles, et ajaks, mil rahva rahulolematusest on saanud raev, on juba hilja vabandada või veidi järele anda. Et sellist hetke ei tuleks, on vaja tundlikku sotsiaalset närvi. Ja põhimõtet, et ümberjagamine (ka võimu ümberjagamine kaasamise ja kompromisside näol) on lõppkokkuvõttes mugavam ja odavam, kui lasta märatseval rahvahulgal kõik segi peksta ning seda siis uuesti üles ehitama asuda.
