Suvetöö Soome baaris osutus inimkaubanduse-maiguliseks lõksuks

Umbes kaheksa aastat tagasi sõitis sugulase elukaaslase 18-aastane õde suvel Kesk-Soome. Oli lubatud ettekandja töö eest üle tuhande euro pluss tippi. Kolm-neli päeva peale sõitu helistas kuskilt imelikult numbrilt, nuttes, palus endale järgi tulla.

Sõitsime ta isaga talle Soome järele. Kohapeal selgus, et tütarlapsel paluti klientide ja omaniku suhtes ahvatlevamalt riidesse panna ning n-ö lahkemalt suhtuda teatud ettepanekutesse.

Kui tüdruk keeldus, teatas tööandja, et tüdruk on talle võlgu baari peal asuvas korteris elamise eest ja võttis passi ära. Tüdrukul polnud ka raha, et koju sõita - läks ta ju sinna seda teenima.

Vana tahtis alguses meilt tüdruku ülalpidamiskulude raha, aga kui küsisime töölepingut ja korteri üürilepingut näha, lõi käega ja andis passi tagasi.

Nõudsime ka selle riietussoovituse kohta aru, aga vana väitis, et tüdruk oli temast valesti aru saanud ja ei oska ilmselt keelt. Kulud järelesõidule jäid ikka meie kanda ja see oli ka tüdrukule õpetuseks, et iga internetikutse peale ei lennata õhinal tundmatusse.