Jaak Urmet: Mida mees peaks oskama?

See on hoolega läbikäiatud teema: mida tänapäeva (eesti) mees peaks oskama? Aeg-ajalt tõuseb see jutuks, ja siis toob keegi näiteid, kuidas vanasti mehed oskasid seda ja seda, aga nüüd enam ei oska. Või kuidas Lääne-Euroopas mehed enam ei oska, aga eesti mehed oskavad. Selle teemaga on hea illustreerida inimsoo üldist mandumist ja linnastumist. Aga, teatud juhtudel, ka eesti meeste tublidust. Mida sellest arvata? Milline peaks olema tänapäeva (eesti) mehe esmatarvilike oskuste pakett?

Esmalt arvan, et tõesti, inimsugu aja kulgedes ainult mandub, inimesed, sealhulgas mehed muutuvad järjest mannetumateks, saamatumateks ja hädisemateks, ja see tendents on eksisteerinud läbi sajandite, isegi läbi aastatuhandete, inimsoo algusest peale. Mõni tuhat aastat tagasi tuli mehel õhtul ise maha löödud piison või karu koju tuua. Nüüd leiame hädavaevu aega poest läbi hüpata. Keskaegse kiirkulleri liikumiskiirus oli umbes 50 km päevas, Revalist Dorpatisse jõudis ta nelja päevaga - meie läbime selle tee kahe tunniga, aga juba on see meist mõne jaoks talumatult aeglane tempo.

Või võrdleme hambaarsti töövõtete arengut läbi viimase 100 aasta - mida pidid välja kannatama meie vanaisad, mida meie isad ja mida meie ise. Meie ise võime juba hambaarsti toolis varsti rahulikult magama jääda, mõnikord on see päeva kõige rahulikum hetk. Kui meie peal rakendada 100 aasta taguseid ravivõtteid, ja mitte ainult hambaravi puhul, vahest viskaksime šokist üldse vedru välja. Või võrdleme sõjaväeteenistuse tingimusi tänapäeval, 30 ja 150 aastat tagasi. Või asetame veel 30 aasta taguste talutööde täiskomplekti tänapäeva kontoritööde kõrvale. Päev otsa lambasõnnikut tirida või puid lõhkuda või aiamaa labidaga üles kaevata ei ole jõusaali kangiajaviide. Kui palju tänapäeva mehi peaks vastu Tootsi kondiproovile? Kardan, et enamik, ma kah, oleksime pigem Kiired, kui Tootsid.

„Ajavahemikul 01.12.2006 kuni 01.12.2007 läbis arstliku komisjoni üle kümne tuhande kutsealuse, neist vaid 23% olid tervisliku seisundi poolest tegevteenistuseks kõlblikud ning 13% tegevteenistuseks kõlblikud piirangutega." Nii kirjutati toona ajalehes. Karm värk! Seejuures, ma ei ole kindel, et minagi need normid täidaksin, minu lõuatõmbamise rekord on kaks ja pikamaajooksus olen tühi koht. Sprindi ja kaugushüppega vist ei lõpptulemust ei päästa?

Emodest ja metroseksuaalidest ma ei räägigi.

Kõikjal näeme, et mehisuse pügal katkematult tõuseb, aga paraku mitte järeltulevate põlvede suunas, vaid meie vanaisade suunas. See on ohver, mille toome teaduse ja tehnika arengule ning elu järjest mugavamaks ja muretumaks muutumisele. Ega ise pole ju vaja enam enda eest hoolitseda ja võidelda, kui - nupp sisse ja aparaat tegeleb, kogu maailma elukvaliteet seisab elektri turjal. Viimase abikäena hoiab enesega jänni jäänuid pilpa peal ühiskond oma toetussüsteemidega. Võib-olla oleme teel tulevikuühiskonda, kus mehisust (ja naiselikkust) polegi enam vaja, on hoopis mingid muud väärtused?

Minu vanaisa näiteks võis päevaga lahmaka metsaheinamaad lagedaks niita. Rõhutan, et vikatiga. Aga meie külas oli vanamees, kes võis niita kaks korda rohkemgi. See näide maksab küll midagi ainult nende jaoks, kes teavad, ja mitte teoreetiliselt, vaid omal nahal, mis on vikatiga niitmine. Praegu on hea võimalus mainida, et mina tean. Oskan vikatiga niita, ja niitsin veel kaks suve tagasi ühe võsastunud aia lagedaks, kuni tera käis kõrges naadipuhmas vastu mingit risu, nii et lendas varre otsast minema. Trimmer oli ka, aga ei tundunud nii tõhus, kõlbas ainult puutüvede ümbert kõrte mahakõristamiseks. Vikat oli siiski neis oludes kunn.

Siit aga tahan välja jõuda tõdemuseni, et ei ole mõtet kaalule laduda oskusi, mida tänapäeva elus enam väga vaja ei lähe. Näiteks oskust lehma lüpsta või hobune vankri ette rakendada. Või nahatükist pastlad valmistada. Või kivist kirves tahuda. Vikatiga niitmine on otsapidi kah juba iganenud oskus. Linnastunud ja internetiseerunud elu nõuab hoopis uusi oskusi. Näiteks oskust internetipanka kasutada ja dokumenti digiallkirjastada. Kes ei oska parkimise eest telefoni teel maksta, jääb Tallinnas küll hätta. Nii et ei tasu väga rääkida sellest, kuidas mehed omal ajal vaat seda  ja seda oskasid, aga nüüd enam ei oska. Kõiki asju, mida kunagi osati, ei peagi tänapäeval enam oskama. Aja muutumine esitab uusi nõudmisi ja tühistab vanu. Tarzan on mees džunglis, aga mitte suurlinnas. Nii nagu suurlinnamees oleks meie omagi ürgvõsas abitu sääsesöök.

Siit kohe edasi jõuan tõdemuseni, et spetsialiseerumine on, vähemalt pärast Henry Fordi, küll ennast ainult ära tasunud. Ei ole mõtet püüelda selle poole, et ise kõike osata ja ise kõike teha. Muidu on nii, et teed ise küll, vahetad toru või juhtme ära, aga pärast on nii, et kuna sa siiski korralikult ei osanud, uputab solk korteri üle või läheb kuskil elektrist midagi põlema... Ise tehtud, hästi tehtud, ütleb vanasõna. Ise tehtud, tehtud, ütlen vahel mina. Aga tegelikult peaks ütlema, et tee, kui oskad, aga kui eriti ei oska, pole hullu, kutsu spetsialist. Küllap sina oled ise jälle mingi muu ala spetsialist. Kas just kodumajanduses, on iseasi.

Kuulus soome kirjanik Arto Paasilinna kirjutab menuromaane ja ehitab aeg-ajalt maju. Kas üks mees peaks suutma elus vähemalt ühe maja püsti panna? Kasutan juhust ja ütlen, et mina olen ühe maja püsti pannud küll. Faktiliselt oli tegu küll koera majaga ehk koerakuudiga. Olin siis umbes 12-aastane, ainult nurgapostid löödi ees kokku, ülejäänu panin mina paika. Tegin ajaviiteks isegi pööningu ja tõstetava poolega viilkatuse, ehkki koeral selliseid asju loomulikult tarvis ei läinud. Muide, siiamaani seisab, on kaks koera üle elanud. Sellega sai majaehitamise faas minu elus läbitud. Ehkki, mine tea, vahest kunagi ehitan jälle midagi - kas koerale või inimestele.

Samas, iga liistukese kinnilöömise pärast pole ka vaja spetsialisti kutsuda. Käib rahakoti ja au pihta, viimase pihta eriti. Ka linnastunud mees peaks oma korteris üht ja teist oskama, elementaarset argiremonti: tapeeti panna, seinu pahteldada ja värvida, põrandat lakkida, seina auke puurida, tüübleid panna, kruvisid timmida... Mööblitükke osadest kokku või osadeks lahti monteerida...

Aga kas need oskused ongi Eestis nii väga ununenud? Ei ole! Meil on osavate kätega mehi nii palju, et saame neid lausa Soomegi tööle saata, kümnete ja kümnete tuhandete kaupa. Betoon, tellisekuhjad, haamrid, saed, kirved, kaablid, näpitsad, tunked, kiivrid, kraanad, kallurid, tõstukid, soojakud - see on väga paljude eesti meeste igapäevane miljöö. Eesti rahvuslill on rukkilill, eesti rahvuselukutse on ehitaja. Ei ole mingit põhjust muretseda, et ehitus- ja remondimehe oskused eesti ühiskonnast niipea välja surevad. Vaadatagu kas või Bauhofi ja Bauhausi ja Ehituse ABC ja K-rauta (jt) ostupaleesid: kvartalitäis kaupa, riiulid sõna otseses mõttes laeni, ümberringi ostjad sagimas. Pole kahtlust, eestlased on ehitusrahvas. Ja siin löövad juba kaasa naised ühes meestega. Naised võtavad kätte relaka sama kõhklematult, nagu mehed panevad aja kinni pediküüri juures. Mina olen progressiivselt meelestatud ja ütlen - miks mitte!

Pigem on defitsiitsed muud, n-ö pehmemad oskused: oskus kella vaadata, et ennast tööpäevaga ära ei tapaks, oskus oma tervist jälgida ja hoida, et lapselapsed ikka ära näeks, oskus peeglisse vaadata, et oma väljanägemist kontrollida, oskus piiri pidada, nii alkoholi tarbimisel kui ka liikluses kiirust valides, aga ka naistega suheldes.

Tõtt-öelda tekib lausa tahtmine öelda, et mõnigi mees võiks vahel vahelduseks ka haamri käest panna ja hoopis raamatu kätte võtta, ennast harida. Ma ei taha vastandada käsitöölikke oskusi vaimsetele oskustele, kuid leian, et kui mina, vaimse ala tööline, värvin vajadusel ka ise lage ja panen tapeeti, siis võiks ka neid asju igapäevase tööna tegijad vahel oma vaimu kvaliteetse kirjanduse, filmikunsti ja muusikaga harida. Millegipärast ei kurdeta meeste vähese vaimusügavuse üle hoopiski nii tihti, kui liiga napina näivate remondimehe oskuste üle.

Ei olegi mõtet siinkohal koostada mingit täpset oskuste paketti, sest teiste õpetamine on üldiselt nõme. Igaüks elab oma elu, nagu tahab ja oskab. Tähtis on, et igaühe elu vastaks tema enda ja lähedaste soovidele ja vajadustele ega segaks samal ajal teiste elusid.

Ainult et - enda puhul ma hoian mõnedest vanadest, suhteliselt iganenud oskustest miskipärast hoolega kinni. Isegi, kui ma neid igapäevaselt ei kasuta, siis hoian neid oma mälus, oma sõrmedes, et vajadusel oleks võtta. Ma koorin kartuleid vanamoodsalt, väikese terava noaga, nii et koor tuleb maha ühe pika keerdus ribana. Moodsad vahendid on ju olemas - miks ma siis nii teen? Ma ei tea. Jonni pärast. Vanaema tegi nii. Ma teen ka. Kodumaal ringi sõites positsioneerin ennast ja valin marsruuti paberatlase abil, vältides GPS-seadme diktatuuri. Mobiil on mul nii vana juust, et seal sellist rakendust ei olegi. Aga reisisellide autosse võib teinekord selline riist sattuda. Linnamehena ei ole mul just tihti tarvis elusat tuld süüdata. Aga vahel on tarvis, ja siis rõõmustan, et käsi tunneb endiselt kirve ära. Vikatiga niitmine kuulub samasse lahtrisse.

Tean, et kuskil sügaval sõrmedes on veel peidus oskus aeda juurviljapeenraid teha, seemneid külida, kapsataimi istutada, rõuguredeleid kokku siduda, ahjupuid lõhkuda... Ajast 20 aastat tagasi, kui veetsin oma suved maal. Kui räägime käeliku töö oskustest. Mine tea, kus midagi neist võib vaja minna. See on mu salajane kapital. Ja vaikselt tuleb seda kapitali ka suurendada. Näiteks õppisin kaks suve tagasi ujuma. Enne ei osanud üldse, siis võtsin kätte ja hakkasin proovima. Nüüd tuleb juba põhimõtteliselt välja.

Kokkuvõtvalt - mida siis mees peaks oskama? Mees peaks oskama elada nende nõudmiste järele, mida esitavad konkreetne aeg ja konkreetne ümbrus. Koos väikse oskuste ja teadmiste varukapitaliga juhuks, kui elekter ära läheb, aku tühjaks saab või võrguühendust ei ole, ning eesmärgiga oskusi ja teadmisi vaikselt, tasapisi juurde koguda.

Lõpetuseks tsiteerin iidset tarkust, mis on pärit iiri folkloorist, raamatust „Torupill, haldjad ja hiiglased" (eesti k 1978, lk 70-71, tlk Tiia Rinne). Jutus „Cormaci tarkus" küsib Cairbre „esimesel sajandil valitsenud" kuningas Cormacilt, millised olid tema harjumused nooruses. Cormac vastab:

„Ma kuulasin metsa,

ma vaatasin tähti,

ma hoidusin saladustest,

ma vaikisin üksilduses,

ma olin jutukas inimeste hulgas,

ma olin tasane pidudel,

ma olin tuline lahinguväljal,

ma olin õrn sõpruses,

ma olin suuremeelne nõrkade vastu,

ma olin tugev tugevate vastu.

 

Ma ei olnud ülbe, kuigi olin võimas,

ma ei andnud lubadusi, kuigi olin rikas,

ma ei kiidelnud millegagi, kuigi olin osav,

ma ei kõnelnud halba sellest, keda kohal polnud,

ma ei tõrelnud, vaid kiitsin,

ma ei palunud, vaid andsin,

sest ainult need harjumused teevad noorukist mehe ja kuningliku sõdalase."

Pole ju pahad nõuanded? Kuningas Cormac jagab tarkust veel, igaüks võib seda raamatust ise lugeda.