Priit Hõbemägi: Aitab! Ei mingeid Jääkeldreid enam!
Juba samal päeval, kui kultuuriminister Rein Lang teatas, et ta kavatseb ametist tagasi astuda, hakkasid mõned äsjased karmid kriitikud talle peaaegu kaasa tundma ja pehmeks muutuma. Ei tohi muutuda pehmeks! See on ohtlik tee, mis viib Jääkeldrisse.
Kuid stopp - mis on siis õieti muutunud? Tegelikult pole veel mitte midagi muutunud, öeldud on vaid sõnu. Aga sõnade peale ei maksa nüüd küll panust teha.
Seda konflikti tuleb vaadata poliitilises kontekstis. Kultuuriminister lubas tagasi astuda selle tõttu, et tekkinud skandaal ähvardas Reformierakonna niigi nigela edetabeliseisu (18%) täiesti põhja viia. Reformierakond on hetkel kõige väiksema pooldajate arvuga erakond Riigikogus!
Tülika skandaaliga seotud minister ohverdati erakonna päästmiseks, mitte soovist kultuuriinimestele vastu tulla. Reformierakond püüab inimlikult käituda vaid neile eluohtliku ühiskondliku surve tõttu.
Kui kellelegi jääb mulje, et Reformierakonda valitsuses esindavad liikmed on "hakanud aru saama", siis on see enesepettus. Inimesed ei ole muutunud, nad on praegu lihtsalt sunnitud tsiviliseeritult käituma. See on nende kui erakondlaste alalhoiuinstinkt, mitte sisemine ümberkasvamine.
Kui juhtuks, et Reformierakonna populaarsus nüüd mingi ime läbi kasvaks, siis näeksime kohe ülbuse ja upsakuse tagasitulekut. Miks? Sest nii juhtus pärast seda, kui ACTA ja liikumine "Aitab valelikust poliitikast" suruti Jääkeldrisse. Valitsuse liikmete upsakus ja enesekindlus taastus kiiresti. Kes ei usu, lugegu vanu ajalehti.
Kui ei soovita kätte võidetud kaasamise algeid kaotada, siis ei tohi survet leevendada. Sellest ei tohi enam tüdineda, nagu kahetsusväärselt juhtus Jääkeldri protsessis. Nimekad eestkõnelejad jäid vait või tõmbusid eraklusse, Jääkeldris kanaliseeriti aktiivsus tüdimuseks.
Mõnesid allesjäänud aktiviste autasustati silmakirjalikult "kodanikuaktiivsuse eest" ning seejärel vintsutati nad bürokraatlike protsesside käigus ära, nii et nad lõpuks sootuks plehku panid. Aktivistide asemel langetasid otsuseid asjaga mitte kursis olevad inimesed Rahvakogus. Nende töö tulemusi pilkas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees.
Närune lõpp ja hiilgav ühiskondliku aktiivsuse taltsutamisaktsioon moodsa termini "crowdsourcing" all! Kui keegi aga millegipärast Rahvakogu "võiduks" peab, siis lugegu üles, mitu nende ettepanekut Riigikogule on teoks saanud ja mitu on menetluses ja otsustagu siis.
Kaks korda samasse Jääkeldrisse ei astu
Aga siiski oli see kasulik õppetund. Teist korda ei õnnestu aktiviste enam Jääkeldriga lollitada. Õppetunde on teisigi.
Esiteks - valitsus ei suuda kaua taluda, kui inimesed tulevad tänavatele nende vastu meelt avaldama, eriti Reformierakonna praeguse madalseisu juures.
Teiseks - ühtsuses on jõud ja tõhusaid tulemusi saab saavutada, kui erinevad kodanikuühendused, liidud ja teised reaalset ja füüsilist (ühisaktsioonid) võimu omavad organisatsioonid koostööd teevad.
Kolmandaks - rääkida tuleb otse nendega, kelle töö ei kõlba.
Neljandaks - teha seda võimalikult suure seltskonnaga, sest igasugune vahendamine või "volitatud esindajate" valimine läbirääkimisteks annab kogenud bürokraatidele üks-ühe vastu situatsioonis ülemvõimu.
Viiendaks - nõudmised tuleb sõnastada fokuseeritult ja väga selgelt, nagu seda oli umbusalduse avaldamine kultuuriministrile, et kõik sellest ühte moodi aru saaksid.
Kuuendaks - tuleb vältida initsiatiivi "masinasse sattumist", kus bürokraatia võtab kontrolli lihtsalt üle.
Ja seitsmendaks ja kaheksandaks...
Jääkelder ja Rahvakogu tõestasid, et tüdimuse ja väsimuse tulemusena aktiivsete kodanike surve valitsusele nõrgeneb ja tulemuseks on eduka kodanikuinitsiatiivi täielik nurjumine, rääkimata kulutatud energia raiskuminekust ja frustratsioonist. See hoiatav näide olgu silme ees, kui tundub, et enam ei viitsi või et soovitud tulemus on juba käes.
